Dokumentalist Janno Simm – hantide perepoeg
Oo, nash starshi estonski sõn prijehal,” öeldakse Tobolko peres Loode-Siberis rahulolevalt, kui eestlasest filmimees Janno Simm (35) taas oma rännakutel nende juurde jõuab. Selle põhjapoolseimate hantide kaheksalapselise perega koos kalastades ja põtru karjatades sai temast pere liige ning ta väntas neist filmi.
Simmi elust handi kalurite, küttide ja põdrakasvatajate peres valminud dokumentaalfilm “Sügis Obi jõel” linastus Pärnus rahvusvahelisel antropoloogiafilmide festivalil neljapäeval. Rahvusvahelises võistlusprogrammis on see ainus eestlasest filmitegija tehtud dokumentaal.
Maikuul Moskvas toimunud teisel antropoloogiafilmide festivalil pälvis see film debüüdipreemia väikerahva kultuuri käsitlemise eest. Simmi film osales kevadel prestiiÏikal dokumentaalfilmide festivalil Cinema du Reel Pariisis, filmi on näidatud mitmel Skandinaavia ja Euroopa festivalil. ·otimaal, Aberdeeni ülikooli antropoloogide juures on see film õppematerjalina kasutusel.
Pärnus sündinud Simm õpib Norras Tromsö ülikoolis visuaalse antropoloogia magistrantuuris. “Sügis Obi jõel”on osa tema magistritööst. Eestis elades töötas Simm Tartus Eesti Rahva Muuseumis filmi- ja videotehnikuna ning sõitis pool aastat vahetusmadrusena kaasa ümbermaailmareisi tegeval jahtlaeval Lennuk.
Film alumistest hantidest
“Magistritöö teema lubati meil endal valida. Olin kahevahel, kas võtta ette Gambia Lääne-Aafrikas, kus elab üks minu kalurist sõber, või siis Siber ja handid, sest vene keelega mul ju probleeme pole. Lõpuks langeski valik Siberi kasuks,” ütles Simm. Filmimise tarvis läks ta Siberisse elama 2002. aasta juulis ning viibis seal kuni novembrini – sai tunda suurt külma ja suurt kuuma. Mõlemat nii 30 kraadi. Obi jõgi jagab hante nende asuala järgi ülemisteks ja alumisteks hantideks. Mitte nagu antropoloogid, kes räägivad põhja-, lõuna- ja idahantidest.
“Ma valisin kõige alumised ehk siis kõige põhjapoolsemad handid,” lausub Simm. “Ülemiste juures on eestlased, näiteks Lennart Meri, käinud küllaga filmimas ja uurimas. Karupeied ja muud sedasorti filmid.”
Erinevalt vanema põlvkonna antropoloogidest oli Simmile oluline mitte distantseeruda inimestest, kellest ta filmi teeb, vaid elada nendega sama elu.
Samuti vastustab Simm vanema põlvkonna dokumentalistide seas levinud autorikeskset filmimist. “Antropoloogilise filmi autoriks on võrdselt nii filmitegija kui ka filmitavad ning hea film peaks väljendama filmimehe suhet filmitavatega. Ei saa nii, et lähed “põllule” oma fikseerunud ideega ja üritad reaalsust oma mõtetega sobivaks väänata. Ei tohi jätta muljet, et sind ja kaamerat ei ole seal, et sa ei mõjuta oma kohaloluga toimuvat,” ütleb Simm.
Soe veri ja toores liha
Simmi huvitas hantide majanduse kolmikmudel: põdrakasvatus, kalastus ja küttimine. Polaarrebaste ja ondatrate küttimisel ning kalastamisel osales ta ka ise. Osalusvaatluse korras, et õppida nägema seda elu pärismaalase silmade läbi – nagu seda teevad näiteks ka Liivo Niglas või Anzori Barkalaja oma filme tehes.
“Teenisin informatsiooni, usalduse ja omaksvõtu välja kalapaadis aerumehena rügades,” lisab muidu purjetaja olnud mees. Mõnel korral vahetasid handi kalurid ja põdrakasvatajad omavahel põdraliha ja kala.
Kuna handid olid suured filmihuvilised, siis kohati olulisematel hetkedel oli kaamera hoopis nende, mitte filmimehe käes. Näiteks siis, kui kalurite laagrisse üle pika aja liha saamiseks elus põder toodi ning filmimees pidi toore liha ja sooja vere söömaajas osalema. Näidata, et antropoloog on asjas osaline, oli hantidele tähtis.
Esimest korda sattus Simm hantide juurde 1998. aastal Eesti Rahva Muuseumi ekspeditsioonil. Juba siis lõi temas kõikuma siin tavaline arusaamine, et handid on kaduv rahvas. Simmi kogemused (kinnitatud viimaste Venemaa rahvaloenduse andmetega) on pigem vastupidised. Hante võiks pigem nimetada soome-ugri ellujääjateks, toime tullakse ka pealtnäha ilmvõimatute kultuurimuutustega
