Don Juani truud teenrit Sganarellit mängib Ain Lutsepp. Lavastuse kunstnikutöö tegi Ervin Õunapuu.

Lavastaja Hendrik Toompere, miks "Don Juan" ja just Molière i variandis?

Don Juani anarhisti tüüp on mulle alati imponeerinud. Sõltumatus, anarhiline meelelaad, teatav teravapilgulisus, kindlameelsus teha teoks oma tahtmised, elada oma elu ning mitte arvestada suurt maailma reeglite ja konventsioonidega.

Moliere i variant on üsna täiuslik, ka pole see värsis, vaid proosas. Kaasaegsemad versioonid on ajanud liiga keeruliseks müüdilise selguse, mis on Molière i "Don Juanis" olemas. Tirso de Molina variant oleks mulle isegi meelelähedasem, aga sellega kaasnenuks ka rohkem takistusi.

Kui palju ütleb lavastuse kohta see, et Don Juani osas on Mait Malmsten?

Malmsten on väga hea näitleja. Ja õiges vanuses ja olekus, et seda tunnetust, mis meid ümbritsevas maa-ilmas praegu on, kõige adekvaatsemalt peegeldada. Ta on selle maailma osa, ta ei kommenteeri ega kirjelda. Algselt oli mu kujutluses Don Juani rollis ka Martin Veinmann.

Reklaamplakatilt vaatab Malmsten vastu üsna heleroosal ingli ilmel, mis sõnumit see kannab?

Arvan, et see hakkab rääkima siis, kui lavastus on nähtud ja teatrist lahkudes vaadatakse veelkord afishshi.

Don Juani müüti on varieerinud rida kirjanikke, nagu Jeesusest on igaüks teinud oma evangeeliumi. Mis on sinu lavastuse "evangeelium"?

Seda tuleb vaatama tulla. Üks on selge: ma pole eriti autoritruu. Kasutan Molière i teksti savina, et sellest modelleerida oma maailm. Tundub, et mul on Don Juani kuju sisse küllalt õnnestunult vajutatud väga erinevaid mustreid. Ta ei hõlma, aga puudutab riivamisi erinevate kirjanike Don Juani variatsioone.

Nüüd, kus popikoonid ja imagoloogilised vaevused on teravamalt jõudnud Eestissegi, kas võiks selle loo alapealkiri olla "Don Juan superstaar"?

Imagoloogilised märgid ja muutused on meil tõesti lavastuses sees. Küll pole ma mõelnud kunagi, et tegemist oleks superstaariga. Aga põhimõtteliselt on võimalik ka see käik ju välja lugeda. Loo lõpp on müüdi häving. Teisisõnu: müüdi sulgumine igavesse müütilisusesse.

Kas kavalehel kasutatud Don Juani nimelühendis DJ on taotluslik kahetähenduslikkus?

Ei, see juhuslik avastus tegi mulle endale rõõmu ja nalja. Aga lavastuses seda likkust nii väga pole. Ehkki mingisugune menatliteet sellest DJ-de ajastust kumab läbi.

Kavalehel trükitud lavastaja saatesõnas kunstnikule ja muusikakujundajale on vihjatud marokolikkusele.

Ma pole kunagi kujutanud Don Juani lugu ette prantslaslikus õhkkonnas.

Haakub see araabialikkus sealsamas nimetatud meeste ja naiste maailma vastandumisega?

Nii väga seda araabialikkust siin ka pole. Aga see andis lihtsalt võimaluse te-ravust juurde kruvida. Araabia kultuuris on meeste ja naiste vastandus tugevam: mehed teavad, mis nemad peavad tegema ja naised teavad samuti, kus on nende koht. Kui see Euroopa kultuuri üle kanda, hakkab see mõjuma omamoodi absurdina.

Lihtsat vaatajat huvitab, kas selles "Don Juanis" ikka ilusat armastust ka on?

Oh, muidugi on. Lugu jookseb, see pole mingi segipööratud sonimine. Lavastus on üsna seikluslik, visuaalselt huvitav, naljakas ja muuhulgas ka ülitõsine.

Sülitan üle õla, aga nüüd juba tunnen, et olen kätte saanud midagi sellist, mida ammu tahtnud. Möödunud nädalal, kui proovid järjest nässu läksid, olin küll täiesti depresiivses meeleolus. Aga nüüd – oh!, kivi langes.

Lavastaja saatesõnast

See näidend räägib üheaegselt meie kõrval, kohal ja all eksisteerivatest maailmadest, mis iial ei lõiku, kuid mille vahel on ühendavaid lülisid. See räägib kiindumusest, kirest ja armastusest. Need on erinevad pinnad. See lugu räägib naljakas vormis kurvast tõsisasjast, et need pinnad sulavad harva ja vaid hetketi kokku, et siis jäädavalt hajuda ja oodata uusi osatäitjaid valmiskujunenud rollidesse.

See on meeste maailm, mis hullutab naisi ja sunnib neid äärmuslikke käike ette võtma. See on naiste maailm, mis piitustab mehi tagant. Sõdima, jumalaid tegema, oma au kaitsma. Jälgi jätma. Põgenema kaotuste eest.