Dostojevski lõi ausamba kuritööle, meile jäi karistuse pjedestaal

Praegu, kui meie elu harjumuspärane laius on tõmbunud kokku Raskolnikovi pugerikuni, on Dostojevski eriti aktuaalne. Täna esietendub Draamateatris Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastatud „Kuritöö ja karistus”.

Moskva Taganka teatri lavastuses viskles Raskolnikov imepisikeses kuuri moodi toas, lõi ennast ära vastu seinu, ei saanud kuidagi välja oma ideest, oma õudusest. Svidrigailovit mängis toona Vladimir Võssotski – kitarriga, sarmikas, ahvatlev, tohutu võrgutaja. Sest kurjus oskab sillerdada nii kütkestavate ja pidulike värvidega, et sellest loobuda on lihtsalt võimatu.

Juri Ljubimovi lavastus lõppes julgelt ja koomilis-hirmsalt. Kõik osatäitjad lonkisid mööda lava sunnitööahelates. Seejärel pöördus üks näitlejatest saali poole sõnadega: „Raskolnikov tappis vanamuti ära ja õigesti tegi. Kahju, et vahele jäi!” Siis pidas näitleja lõputuna tunduva pausi ja lisas: „Koolikirjandist.”

Mulle tundub, et täna, kui meie elu harjumuspärane laius on tõmbunud kokku Raskolnikovi pugerikuni Taganka teatris, on Dostojevski eriti aktuaalne. Ja mitte lihtsalt sellepärast, et käes on aeg mõtiskleda, milles meie süü on.