Viimased kaks aastat on Tartu Uus Teater paralleelselt möllanud Narvas ulatusliku „Kremli ööbikute” projektiga. Ühtlasi tähendas see ka maja rahastuskampaaniaga tegelemist. Võimalik, et see on üks põhjus, mis soodustas muljet, justkui oleks Draamat tehtud kuidagi kõige muu kõrvalt ja üsna väikese meeskonnaga. Festival vajaks inimesi ja küllap ka rohkem raha.

Ometi hiilis hoolimata eelmainitust mingil määral tagasi tunne, mis vähemasti minu ettekujutuses festivalidega kokku kuulub. See ei ole kogum etendusi, vaid midagi palju enamat. Eelkõige koosneb festival ju inimestest. See, kas teatritegijatel, -mõtestajatel ja publikul on huvi jääda õhtul pärast viimast etendust omavahel jutlema ja kas neil on koht, kus seda teha, ütleb festivali kohta palju.