„Dunkirk” annab vastupandamatu jõu ja emotsiooniga edasi ajaloolist sündmust Dunkerque’i rannal liitlasvägede sissepiiramisest, tekitades vaatajas samasuguse lõksus olemise tunde. foto: kaader filmist

Tihtipeale meelitavad inimesi kinno kuulsad näitlejad, vahel isegi olenemata sellest, mis on filmi sisu ja kas selline süžee ilma kuulsate nimedeta üldse vaatajale meelepärane oleks. Lavastaja Christopher Nolan on paljudele samaväärne kinomagnet. Olgu selleks kosmoseseiklusdraama „Tähtedevaheline” (2014), unenäoline „Algus” (2010) või meisterlikult taaselustatud Batmani triloogia (2005–2012) – Nolan on lavastaja-stsenarist, kes enamasti pettumust ei valmista.

Kõigile, keda huvitab sõjaajalugu, on „Dunkirk” ilmselt teada-tuntud nimi. Teised ehk teavad filmi sisukirjeldusest, et tegemist on Teise maailmasõja aegse kuulsa päästeoperatsiooniga, kus liitlasväed olid Prantsusmaal Dunkerque’i rannal Natsi-Saksamaa vägedest sisse piiratud ja lõksus. Sõdurid ootasid päästelaevu, mille vaenlased aga üksteise järel põhja lasid, maad mööda oli pääsemistee samuti ära lõigatud.

« Avalehele 5 Kommentaari