Prantsuse džässroki kollektiiv Magma käis oma Tallinna kogudust hullutamas. <p>Foto: Rene Jakobson</p>

Jazzkaar on tsementeerinud oma rolli Eesti muusikaloos hulgaliste heliõppetundidega, mida nüüd pakutakse juba kogu aasta vältel. Publiku ette on aidatud artiste, kellest paljudel varem aimugi polnud. On näidatud, et džäss ei ela ainult kuskil suitsuses keldris koos päevinäinud trompetisti ja mikrofonistatiivile naalduva siidkinnastes lauljatariga – üks tüüpilisemaid stereotüüpe, mida džässi kujutades ilmselt tänaseni kasutatakse.

Gregory Porter, kes esines Jazzkaarel ka paar aastat tagasi, tõi Nordea kontserdimaja saali puupüsti rahvast täis. Porterit võib pidada üheks džässi plakatipoisiks. Veenvalt esinenud vokalist on tõeline cross-over-artist ja suudab veedelda ka sellist publikut, kelle plaadimängijas džäss ennast just liiga sageli ei ilmuta. Mõne jaoks ehk liialt üldiselt on Porteri esituses kuulda tema gospelijuuri ja ehedust. Sedalaadi ehedust kiputakse igat sorti muusikas sageli kohitsema, lootuses võimalikult paljudele meeldida. Tema muusika pole pretensioonikas, pigem näitab, mis on tänapäeva raadiosõbralikus džässmuusikas populaarne. Aplaus ei tahtnud lõppeda ka siis, kui Porter oli oma viimase lisaloo mänginud.

« Avalehele 1 Kommentaari