Ebardid ja hälvikud meie elus
Teadupärast on Eesti kunstiajalugu ta juba ammu omaks võt-nud kui esmaklassilise hüperrealistliku maalija, kes on oma töödega juba kaksküm-mend aastat pakkunud konkurentsi järjest täiustuvatele filmikaameratele, fotoaparaatidele ja digitehnikale.
Kunstiteadlane Sirje Helme ristis selle meetodi kunagi slaidimaaliks, kuid see määratlus ei ole ajaproovile vastu pidanud.
See ei suuda enam kirjeldada Kruusamäe süvenevat kirge kujutada inimnäo kudede mikroskoopiliselt “koledat” struktuuri: volte, kortse, vinne ja punne.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kruusamäe teab ka teist teed õõvastavasse sürri kui fotograafiliselt halastamatud lähiülesvõtted meie näonahast. Lisaks inimestele on ta alati armastanud loomi maalida. Ammust aega viljeleb ta ka animalistikat ning käesoleval näitusel esitabki Kruusamäe oma saavutusi selles vallas viimase kahekümne aasta jooksul.
Pilt, mis meile avaneb, on sama õudne kui kõnealuse kunstniku nägemused inimriigist. Loomariigi kodanikke on küll säästetud dokumentaalsetest paljastustest, kuid nad on üles maalitud niivõrd räige karikatuursusega, et Tallinnfilmi sürrealistid ei saa näolegi. Sest Kruusamäe kasuks töötab monumentaalsus, millega ta kujutab, kuidas “Kotkas nokib geeniuse tatti”, “Kärbes laseb nurka”, “Orav näitab saba” ja “Krokodill kastab öösiti tilli”.
Erinevalt inimeste tardumisest kalkidesse ja külmadesse poosidesse Kruusamäe hüperrealistlikel maalidel, võime loomade juures täheldada palavikulist sebimist kõikvõimalikes toimetustes. Sebra lakub oma jalgevahet, pingviin keerab otse pudelist viina keresse, Savisaare näoga panda äiutab teist omasugust hellalt süles, känguru sorib oma kõhukaukas ning hulk muid elajaid vihub hiiglaslikul tsirkuseareenil jõu- ja ilunumbreid.
Midagi rõõmustavat selles kõiges pole. Värvigamma on paks, rammus, tumemeelne ja kriiskav. Loomad on heletumedate kontrastidega võimendatud kirevateks monstrumiteks ja peletisteks, kes võivad teile küll naeratada, kuid äratavad sellega vaid veelgi suuremat võõristust. Kruusamäe ei tee saladust sellest, et kõik need Hieronymos Boschi väärilised nägemused ulatuvad juurtega meie armsa Eesti ühisellu, on inspireeritud reaalse elu seikadest ning poliitiliste ring-mängude maskeraadidest.
Kruusamäe on sotsiaalselt aktiivne kunstnik, kuid on seda oma allegoorilis-mütoloogilises registris, jutustades “loomade farmi” elust ja “sigade revolutsioonist”, mis varem või hiljem jõuab Eestisse niikuinii.
Samas on märkimisväärne, et tunnustus Kruusamäe loomamaalidele on olnud visa tulema. Professionaalne kunstimaitse eelistab ikka veel kõrget, steriilset ja vaimset. Igasugune dionüüsilisus ja hullumeelne nägemuslikkus ei ole jätkuvalt kuigi kõrgelt koteeritud ning see on põhjus, miks Kruusamäest on siiani jõudnud kunstiajalukku vaid pool – see hüperrealistlikum pool. See näitus toob vaataja ette mahasalatud poole.
