Eda maalib mulda, pori ja madalat taevast
“Tüdruk tühjuse piirimailt“ – sellise dramaatilise aplombiga juhatas üks mullune lehelugu sisse Eda Lõhmuse kunstnikuportree. Loost endast küll ei selgunud, mis see tühjus siia puutub, kuid õnneks on noorel loojal juba ette näidata märkimisväärne hulk professionaalseid retsensioone, mis seda klaarivad.
“Tühjavõitu“ on Lõhmuse maalid kindlasti, eriti võrreldes esemetest ja kuvanditest pungis tarbimiskultuuriga. Pole neis selgeid lubadusi ega käske. Seekordse personaalia pealkiri “Reaalne. Ebareaalne“ paneb paika ka suhte tegelikkusega – on ja ei ole ka. Intervjuudes laseb kunstnik korduvalt kõlada lausel “maalin oma mõtteid“ ning juba see pihtimus vabastab tema loomingu rahva ja reaalsuse teenistusest. Sest teise inimese sisse ju ei näe.
Üks terane arvustus soovitaski kriitikuil mitte keerutada minimalismi mõiste ümber, vaid meenutada Lõhmuse varast lapsepõlve ühes Lõuna-Eesti metsatalus, kust ta sai kaasa suure kompsu intiimsete aistingutega metsade, järvede, rabade ja heinakõrte vaiksest vägevusest. Ja seda ta nüüd maalivatki – oma mõtteid loodusest.
Kolm aastat tagasi kõneles Lõhmus, siis juba suure tüdrukuna, oma bakalaureusetöö kaitsmisel kunstiakadeemias: “Siin paberil on tekst ja mina räägin, kuid maalisin ma just selleks, et poleks vaja kõneleda, et saaks olla vaikuses, kuidagimoodi tekstiväline.“ Lõhmus kõneleb tõtt – sõnatu sild lapsepõlve on säilinud, see on tallel ta maalides.
Kuid see pole enam Tartu kanti osutav teeviit, vaid bukett memuaare usalduslikest randevuudest Kõigevägevama Mulla, Pori ja Madala Taevaga, millega kõik eestlased kord kokku sulavad.
Võrdlused Mudistiga
Lapsena oleme porile muidugi lähemal. See võib selgitada ka Lõhmuse maastikumaalide koloriidi iseärasusi. Kõik värvid on “määritud”, puhtad toonid puuduvad. Hoopis sumbuurne sulandumine üksteiseks, segunemine udude- ja halladeküllaseks Vooremaaks annab tooni. Taeva ja maa eraldusjoon on uppunud hallisegusesse ähma, õieti polegi teist näha.
Mets on antud sinkja viiruna, põld suure pruuni plekina. Taevakummi kohalolu tuleneb pigem pimedast veendumusest, et kuskil seal hajusa (maailma)pildi ülaservas peaks ta asuma. Tuhmide tonaalsuste, hõbehallide pooltoonide ja pisukeste heledate aktsentide hääletu menuett lükkab Lõhmuse maastikumaalide elu liikuma ning igaüks, kes korra sumbanud läbi pimeda õhtuse lörtsi kodu poole, tajub deja vu’d – see kõik on juba olnud ja juhtunud ka minuga.
“Lõhmus on noorelt saavutanud taseme, millel loobumine on ülev,” kirjutab üks ärgas arvustus viitega Peeter Mudistile, kes on samuti oma maalidest välja rookinud nimed, rahvused, kohad ja äratuntavad näod. Võrdlus kannatab kriitikat. Mõlemad kunstnikud on üldistuse huvides hüljanud detailirohke jutukuse ja jätnud lõuendile vaid meie endi kissis silmavaate – meie unaruses oskuse habrastel lüürilistel hetkedel nautida udujoomesse varjunud laiska munakollast päikest.
Mnjah.
Eda iseendaga kahekesi
Kui ma maalisin, siis kujutasin ette, et olen olemas ainult mina. Ma tahtsin luua enda jaoks ruumi, mis oleks kõigest tühi – kus oleksin ma üksinda või ehk siis kahekesi. Endaga kahekesi. Ma kujutasin end paadiga vee peal ulpimas.
Teinekord jälle mööda lõputut lagendikku uitamas või maas vedelemas. Ümberringi poleks muud kui silmapiir. Ainult mina ja silmapiir. Omaette. Mul on ainult oma mõtted ja arusaamad.
Kas siis olekski vaja millestki aru saada!? Ei oleks tähti ega teksti, keegi ei räägiks ega kirjutaks. Kui ma nõnda oleksin. Ei oleks selgitusi ega vahendamist. Ma poleks kellegi jaoks kasulik. Olen iseendale, iseenda jaoks. Ma poleks mitte kellegi ega millegi poolt välja nõutud.
Minu abi ei vajaks keegi, minu puudumine ei kurvastaks kedagi. Ja kõik oleks vaikne. Nõnda olen ma loonud oma tühjuse. Või leidsin ma selle!? Seal on avar ja rahustav. Kõik ülejäänu matsin maa alla. Ma kõnnin sellest kõigest üle ja keegi ei näe mind. Üksinda oma maal.
Eda Lõhmus, maalikunstnik
Sündis 4. augustil 1978. aastal Tartus. Haridusteed alustas Tartu Kunstigümnaasiumis. 1996. aastal jätkas õpinguid Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonnas maali erialal. 1998-1999 õppeaastal tudeeris külalisüliõpilasena Eesti Kunstiakadeemias.
Noorusele vaatamata on tal järgemööda mitmeid personaalnäitusi olnud – Tartu kunstimuuseumis ja lastekunstikooli galeriis, Tallinnas Hausi galeriis, Tallinnas Vaala ja Hausi galeriis, grupinäitustest kõnelemata.
Näitus pealkirjaga “Reaalne. Ebareaalne” avatakse täna kell 18 Kunstihoone galeriis. Näitus on avatud 7. – 16. jaanuarini.
