eisipäeva õhtul pidas Tallinna galerii Haus esmakordselt Eestis ainult ühele kunstnikule pühendatud oksjoni “Eduard Wiiralti fenomen”. Kahest tosinast tööst jäi müümata vaid kaks ja kuigi hinnarekordid jäid seekord puutumata, on paljude teoste alg- ja lõpphinna vahe siiski muljet-

avaldav. Näiteks graafilise lehe “Tiiger kassiga” hind tõusis 85 000 kroonilt 112 000 kroonini, “Virve” 53 000-lt 90 000-ni, “Lamav akt kanepiriidel” 29 000-lt 73 000-ni, “Madonna” 43 000 kroonilt 71 000-ni. (Rekordeid hoiab “Põrgu” – müüdud 232 000, 210 000 ja 205 000 krooni eest.)

“Wiiralt vääribki seda, et ta teoste hinnad on kõrged,” kommenteerib kunstimuuseumi peaspetsialist Mai Levin, kes on parimaid Wiiralti tundjaid maailmas ja muuhulgas ka 1998. a ilmunud monograafia autor. “Näiteks “Põrgu” on väga eriline teos ja mitte ainult Wiiralti loomingus, vaid üldse Eesti kunstis, kus sürrealismi mõju on olnud üsna pealispindne. Selle kõrvale võib paigutada ka “Kabaree” ja “Jutlustaja”.”

Levin toob välja, et kunsti hinnad on üldiselt tõusnud, mitte ainult Wiiralti tööde puhul, ja lisab, et loomulikult valib investeeringut tegev ostja teose, millel võiks olla väärtus ka tulevikus. Juba tsaariajal peeti Tallinna kunsttööstuskoolis Wiiraltit kõige paljulubavamaks õpilaseks ja ka pallaslaste seas hinnati teda ülimalt andekaks – sugugi mitte juhuslikult ei antud 1924. aastal esimese lennu diplom nr 1 just temale.

“Kodumaa laiema publiku hulgas tõi Wiiraltile suure menu kollektsionäär Alfred Rõude koostatud näitus 1936. aastal Tallinnas ja Tartus, mis 1937 viidi ka Helsingisse,” räägib Mai Levin. “Kui Wiiralt tuli pärast pikka äraolekut 1939. a sügisel Pariisist Eestisse sõja jalust ära, siis ei pruukinud ta siin mitte midagi teha.

Ta võeti tööle riiklikku trükikotta, et ta saaks seal rahulikult oma töid trükkida. Ta oli ka sõja ajal väga populaarne, inimesed tahtsid tema töid ja ta müüs neid võrdlemisi odavalt – Wiiralt polnud suur hinna üles puhuja.

Hiljem oli ta kahtlemata väliseesti kunstnik number üks. Nõudmine tema tööde, eriti Eesti sümbolite nagu “Viljandi maastik” ja “Virve” järele oli väga suur, ning sellepärast olid ka nende tööde tiraazˇid suured. Ka Kodu-Eestis hakati niipea, kui algas “sulaaeg”, rääkima Wiiraltist. 1957. a  korraldati tema tööde väiksem näitus ja 1958. a oli terve Kadrioru lossi muuseum Wiiraltit täis.”

Kuna Wiiralti töid on pidevalt eksponeeritud, peab Levin tema tööde populaarsust eestlaste seas ootuspäraseks. “Sageli on Wiiralt esimene kunstnik, kes inimestele silme ette tuleb, ka siis, kui nad kunstist suurt midagi ei tea.”

Peale Wiiralti tööde, mis ripuvad kas originaali või reprona paljude Eesti kodude seintel, on huvitavad ka tema elujuhtumised. Alates sellest, et Eesti üks hinnatumaid kunstnikke pole sündinud sugugi Eestis. Esimesed 11 aastat elas Eedi (nagu teda kutsusid perekond ja sõbrad) Peterburi lähistel, kus ta vanemad töötasid baltisaksa parunile Georg von Tollile kuuluvates mõisates. Kalitino venekeelses algkoolis algas ka tema koolitee ja ema juhatusel hakkas poiss joonistama.

1909 kolis kolmepojaline pere tagasi Eestisse, kus isa sai Varangu mõisavalitseja koha. Vanemad lootsid vanimast lapsest Eedist esialgu mõisavalitsejat ja hiljem vähemalt kantseleiametnikku kasvavat, kuid leppisid 1915. a siiski sellega, et poiss läks oma soovi kohaselt Tallinna kunsttööstuskooli õppima.

Kooliajal vaimustus Eedi samuti kui teised tolleaegsed noormehed raskejõustikust ning oli Mai Levini teada päris tugev nii maadleja (tema õpetajaks oli vahepeal koguni Georg Lurich) kui ka kaklejana ning armastas aeg-ajalt jõudu näidata nooremaid poisse ühe käega õhku tõstes. (Jõukatsumistest ei hoidnud ta kõrvale hiljemgi ning Pariisist jõudsid teated tema kõrtsikaklustest isegi koju vanemate kõrvu.) Kunstis avaldas noorele Wiiraltile suurimat mõju õpetaja Nikolai Triik.

Detsembris 1918 läks Wiiralt koos teiste koolipoistega vabatahtlikuna Vabadussõtta ja tegi soomusrongi nr 2 meeskonnas läbi kõik tähtsamad lahingud. Petseri all sai ta haavata ning jalad rakkus ja läbimärjana lumes “surmlikult külmetada”.

Pärast demobiliseerimist asus Wiiralt õppima skulptuuri Tartus avatud kunstikoolis Pallas kujur Anton Starkopfi käe all, kellele ta tegi ülalpidamise teenimiseks ka tellimustöid. Aga tema õppejõudude hulgas olid ka näiteks Konrad Mägi ja Ado Vabbe.

Neljandal katsel Pariisi

Pallas saatis 1922. aasta kevadel Wiiralti Saksamaale Dresdeni kujutava kunsti akadeemiasse end täiendama. Dresdenis avastas ta enda jaoks suurlinna elu võlud, eksootilised elukad loomaaias ja graafika. Sinna jäi ta 1923. a sügiseni. 1924.–1925. a  töötas ta ühe õppeaasta Pallases graafika õppejõuna, aga pedagoogiline töö ei istunud talle sugugi.

1925 sai Wiiralt kultuurkapitalilt aastaks täiendusstipendiumi Pariisi. Kunstnik Jaan Grünberg meenutab 1954. a ilmunud Eduard Wiiralti mälestusteoses, et Tallinna kuude kaupa makstava stipendiumi järele sõitis Wiiralt koguni kolmel kuul ja iga kord õnnestus tal raha kohe ka läbi lüüa. “Neljas kord sõitis Wiiralti stipendiumi järele üks Pallase õpetajaist, vist Aleksander Tassa. Nüüd tulid Wiiralti reisiettevalmistused: peeti lahkumispidu, osteti reisipilet, ülejäänud raha pandi talle taskusse ja Tassa isegi õmbles tasku kinni. Wiiralt vaikis ja ainult muheles omaette. Saatsime ta raudteejaama ja nüüd algas reis Pariisi.”

Pariisis Wiiraltile meeldis, kuigi ta elas seal lihtsalt ja üsnagi vaeselt. Aga kunstielu pulbitses – Wiiralt käis palju muuseumides ja galeriides näitusi vaatamas, seal oli võimalus läbi käia paljude maade kunstnikega, vabaakadeemiates sai kätt harjutada ja kõiksugu töövahendid olid kättesaadavad. Wiiralt oli sage külaline ka Pariisi lokaalides. Kui stipendiumiaasta täis sai, ei sõitnud ta Eestisse tagasi, kuigi teda oodati Pallases.

16. detsembril 1928 kirjutas ta Pariisist: “Teadke: et mina ei söö mitte iga päev – elan viletsalt. /…/ Vist küsite, kas seda kõike vaja, Tartu on parem. Ütlen et kannatan kõike seda kunsti pärast. /…/ Mina ei võinud, ma ei saanud Tartu sõita, sest Tartu mulle midagi ei paku, olen sellest väljakasvanud. Ma ei saa seal õppida omal alal.”

Jaan Grünbergi mälestustes seisab, et Wiiralt ei kurtnud kunagi, ehkki tema esimeses ateljees oli nii külm, et sõrmed tursusid ja vahel tuli tal leiva teenimiseks ka laste mänguasju värvida ja siidrätte dekoreerida. Mai Levin märgib: “Üldiselt oli tal kunstnikuna väga tugev väärikustunne ja lugupidamine oma ameti vastu. Ta ütles tellijale ka rahumeeli ära, kui tellimus tundus liiga igav ja roiutav, pigem võis ta nälgida ja külmas olla.”

Algab kainenemine

Ajapikku hakkas huvitavaid tellimusi rohkem tulema, Wiiralti majanduslik seisukord paranes ja sagenesid ka peod Montparnasse’il, mis lõppesid “siniste hommikutega”. Samas ei võtnud joomingud talt tööindu ja ta võis nädalateks kaduda, kui mõni tellimus oli täita. Mai Levini arvates ei saanud alkohol Wiiraltile tõsiseks probleemiks olla, sest ta oli ka pidutsemise perioodil väga viljakas, aga graafikas on plaadi uuristamine selline töö, mida lõdva käe ja uduse silmaga ei tee.

1933. aasta kevadel ütles Wiiralti tervis joomise, kehvade toitumisharjumuste ja tööpinge koosmõjul siiski üles ja 18. mail varises ta juuksurisse minnes kokku. Sõber, kunstikriitik Nesto Jacometti viis ta arsti juurde, kes Wiiraltil joomise täiesti ära keelas. See oli kunstniku elu ja loomingu pöördepunkt – pärast paranemist istus ta jälle seltskonnas hommikuni, aga jõi ainult soodavett ning pildid muutusid sürrealistlikest realistlikeks.

Kuigi Wiiraltist räägitakse sageli kui suurest üksiklasest, oli ta tegelikult pidevalt sõpradega ümbritsetud ja käis tihedalt läbi ka teiste Pariisi eestlastega. Seltskonnas eelistas ta siiski jääda tagaplaanile.

Sõprusringkonnast oli Wiiraltil rasketel aegadel nii Pariisis kui ka hiljem Eestis ja paguluses palju abi. Kunstnik hindas seda kõrgelt ja pani kõik piinliku täpsusega (näiteks ka talle ostetud sigaretid ja sokid ning tema jaoks keedetud supi) oma päevaraamatutesse kirja – ta ei tahtnud olla võlglane, ja kõik, mis inimesed tema heaks tegid, vääris meeles pidamist. Ka teda ennast meenutati kui sooja südamega inimest, kes võimaluse korral aitas ja isegi vaesematel päevadel oma korteri ümbruses hulkuvaid kasse toitis.

Teise maailmasõja puhkedes 1939. a oli Wiiralt sunnitud Pariisist lahkuma ja elas mõned aastad taas Eestis. Ka kodumaal ajas ta läbi tagasihoidlikes oludes, ehkki tema töid osteti. Kunstnik Ilse Leetaru on kirjeldanud mälestustes Wiiralti Tallinna korterit järgmiselt: “Nägin kaht ruumi. Esimeses põles põrandal mingi vanaaegne priimus, millel soojenes kohvikann. Rutuga, nagu häbenedes, juhtis Wiiralt minu tagumisse tuppa, mis ei jätnud küll ei elamisruumi ega ateljee muljet, vaid meenutas pigemini laokile jäetud paberiladu.”

Ilse Leetarult pärineb ka kunstniku välimuse kirjeldus: “Nagu kõik teda mäletavad, käis Wiiralt ikka kulunud, hallis, narmendavate varrukasuudmetega ülikonnas, kalasabamustriline palitu seljas, millel puudus üks nööp ja teine oli poolik.” Enne Viini sõitmist 1944. aasta kevadel olevat sõbrad talle vägivaldselt ostnud uued riided, et oleks viisakam välismaale minna. Märtsis olid venelased Tallinna maatasa pommitanud ja aprillis jättis Wiiralt isamaaga viimast korda jumalaga, et sõita Viini isikunäitust ette valmistama. See oli ideaalne põhjendus, et kaasa võtta kogu oma väärtuslikum vara – trükiplaadid ja tööde tõmmised. Peagi hakati aga ka Viini pommitama ja 1945. a jaanuaris sõitis Wiiralt edasi Berliini (vihma käest räästa alla). Sealt põgenes ta Taani kaudu Rootsi, kus elas neli ja pool kuud ka põgenikelaagris. Wiiralt igatses küll tagasi Pariisi, kuid levis kuuldus, et Prantsusmaa annab sõjapõgenikud Nõukogude Liidule välja. 1946. a oktoobris oli ta lõpuks tagasi armastatud Pariisis ja asus suure innuga tööle.

1952. a hakkas Wiiralti tervis taas järsult halvenema ja kuigi teda 1953. aastal pärast haiguse põhjuse selgumist (maovähk) opereeriti, suri ta 1954. aasta jaanuaris. Matustel Père-Lachaise’i kalmistul oli teda paarikümne leinaja seas ära saatmas ka Karl Robert Pusta, endine Eesti Prantsusmaa saadik, kelle eksliibris oli üks esimesi Wiiralti töid, kui ta Pariisi saabus. Pusta korraldas ka Wiiralti arhiivi ja isiklike asjade säilitamise, Stockholmi Eesti komitee annetusena jõudsid need 2005. a Eesti kunstimuuseumisse.

Wiiralt Belgias

•• 20. jaanuarist 29. aprillini on Eduard Wiiralti tööde näitus Belgia ühe tuntuma kunstniku, sümbolist Félicien Ropsi muuseumis Namuris. (Ja 1. detsembrist 18. veebruarini on Ropsi tööd eksponeeritud Kumus.)

•• Belgia näituse alusel koostatud väljapanek, milles peegelduvad inimlikud kired ja teadvuse hämarad seisundid, kirg ja patuvisioonid, jõuab juuni alguses ka Kumusse ning jääb avatuks oktoobri keskpaigani.

Kallimad teosed

•• “Põrgu” – müüdud oksjonil 232 000, 210 000 ja 205 000 krooni eest;

•• “Tiiger” – müüdud 231 000 krooni eest;

•• “Kabaree” – müüdud 215 000 krooni eest;

•• “Naised rannal” – müüdud 195 000 ja 140 000 krooni eest;

•• “Arkeia” – müüdud 161 000 krooni eest;

•• “Berberi tüdruk kaameliga” – müüdud 123 000 ja 105 000 krooni eest;

•• “Tiiger kassiga” – müüdud 120 000, 115 000 ja 112 000 krooni eest.

Miks on W(V)iiralt meile nii kallis

Eesti kunstnike biograafiline leksikon annab teada, et kunstnik Wiiralti kodanikunimi oli Viiralt. Isa järgi oleks ta pidanud olema hoopis Wiralt. Oma töid aga signeeris ta lõpuni topelt-

V-ga. Kunstniku nime on aga kirjutatud kahte moodi, isegi Mai Levin pole oma monograafias järjekindel. Mina lähtuksin Derridast.

Olgu Wiiralt või Viiralt, ikka hääldame samamoodi. Nii ka siis, kui Eesti Wabariik kunagi kirjutati ja kuidagi ei muutu v hääldades saksapäraselt f-iks. Teine nähtus on sõnade ambivalents. Paremini on uuritud ambivalentseid kujutisi, s.t kuidas üks pilt võib vaatamisel pöörduda. Tuntumaid näiteid on pilt naisest, kus samas pildis  võib näha kord vana, kord noort naist. Sõnadega on nii, et kui antakse meile ette üks sõna, siis kontekstiväliselt võib ta tähendada nii üht kui ka teist. Siin oleks selliseks sõnaks “kallis”.

Esmalt aga kahest W(V)iiraltist, mis eristuvad nii ajastult kui ka isiksuselt. 1920. aastate lõpuni oli Eesti ikka veel Saksa kultuuri ja kunsti mõjusfääris. Wiiraltki õppis Dresdenis. Saksa ekspressionism oli paleus. 1930. aastatel võeti aga selge Prantsuse või Inglise orientatsioon. Koolides taandus saksa keel inglise keele ees, algas saksapäraste nimede eestistamine.

Alates 1933. aastast sündis aga Viiralt uue inimesena. Seni sulandus ta Pariisi boheemlaskonda, tööde temaatikasse tulid hallutsinatoorsed visioonid, mis päädisid “Põrgus” ja “Kabarees”. Mõnes mõttes on meie uusrikaste muidu nii konservatiivset maitset arvestades lausa hämmastav, kui kalliks peetakse neid töid.

Häbenes “Põrgut”

Wiiralt ise veidi häbeneski ise “Põrgut”. Nii kirjutas ta kunstikogujale Alfred Rõudele: “Kahju, et Sa seda tööd, mis tekkinud hallutsinatsioonide tagajärjel ja kujutab kaduvat ja hävinevat, minu sünnipäevaks välja anda tahad. Ühele tõsisele asjaarmastajale on see ju ükspuha, aga rahvale seda õlleaurust sündinud “halva vaimu” näidata pole mõtet.”

“Põrgu” jaoks hakkas Wiiralt visandeid tegema 1930. aastate algul. Enamasti valmisid need kohvikus Le Dôme või Le Coupole. Rõude kogus on 18 otseselt “Põrgule” tehtud visandit.

Wiiralti loomemeetodit võib pidada sürrealistlikuks, kuigi pole andmeid, et ta oleks Pariisi sürrealistidega kontaktis olnud. Sürrealist ei fantaseeri, vaid jäädvustab oma hallutsinatsioone, unenägusid ja nägemusi. Fantaasia sünnib teadliku kombinatsiooni tulemusena, nägemused on meile nagu kuskilt väljastpoolt ette antud.

Wiiralt nägemused ongi kõige ehedamad eskiisides, plaati graveerides tuli muidugi kaine olla. Mulle tundub, et kuigi Wiiralt ise räägib “õlleaurust”, võib nende nägemuste taga olla ka absint, millele viitab gravüür “Absindijoojad”. Absint sisaldab teatavasti tugevat hallutsinogeeni, mille pärast on see ka enamikus maades keelatud. Teatud deliiriumiastmes, kui tekivad nägemused, säilib füüsiline võimekus ja silme ette tulevaid pilte saab paberile jäädvustada. Hiljem on seda kasutanud psühhedeelne kunst, kuid siis juba keemiliste hallutsinogeenidega nagu LSD.

Wiiralti 29. aprillil 1933. aastal kodustele kirjutatud kiri on vastus teatele, et tema isal on raske südamehaigus. Kunstnik palub vend Oskaril lasta isa surma korral teha ülesvõtteid ja skulptor Aleksander Ipsbergil ka surimask. Wiiralt kirjutab: “See oleks mulle ainuke mälestus minu armsast isast, kes minu vastu ääretult hea on olnud, kelle elukäik okkaline on olnud. Et end kunstile pühendanud, olen talle vähe tähelepanu kinkinud. Olen seda tahtnud edaspidi teha, kuid... Kunst on see, mis sunnib unustama ümbruse, omaksed, veel enam ajal, mil kõik kujunemas on ning jalgealune kindluseta. Võib-olla jääbki see tulemata, sest see ala on kõige tänamatum.”

Kiri oli kirjutatud siis, kui isa oli juba surnud. Kirjas on juttu ka kunstnikul avastatud raskest maksahaigusest. Arst andis karmi käsu: ei tilkagi alkoholi! Seda ka Wiiralt elu lõpuni järgis, mis kajastub tema loomingus. Mai Levin on kirjutanud, et sellega lõppes Wiiralti noorus.

Nägemuste asemele tulid realistlikud portreed, maastikud ning kõik need lamavad tiigrid ja kaamelid. Wiiraltist oli saanud Viiralt. Kuid veel hiljemgi kirjutab ta üles oma unenägusid.

Toogem näide 1948. aastast: “Olen särgiväel ja pükstes Grasse korteris. Lähen pikka koridori mööda, näen, et Grasse on seda käiku laiendanud 20 sm võrra. Ühes kohas ukse kohal on läve alumine pakk ja osa põrandat kõdunenud, puu on pruun. Ülevalt tilgub uriini. Teine järk käigust on sillutatud sileda betooniga ja tõuseb vastu mäge. Käik on aeglane ja raske. Eelpool näen punaarmeelasi, kes nagu ekskursioonis liiguvad. Tagasivaates näen teist suurt contingenti punaarmeelasi, nende uniformid on tumesinised. Koridori lõpul jõuan välja ühte väikelinna, kus poollagunenud palkidest puuehitised. Murul seisab grupp prantsuse noori naisi. Üks neist tõlgib sõna “kurat” – “der Teuffel”. Üks naine, kes lahtise aknaga küünitaolises madalas majas, küsib Tallinna arhitektuuri kohta. Annan seletust vanalinnast, uutest ja puumajadest, mis on inetud, aga talvel soojad.”

Sõja puhkedes tuli Viiralt kodumaale tagasi. Eestis oli ta juba pea et klassikuks kuulutatud.

Kõik muutus pärast sõda, mil Viiraltist ei räägitud. Ometi rehabiliteeriti ta üsna ruttu. Teedrajav oli siin 13. mail 1955 ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud noore Enn Põldroosi artikkel “Eduard Viiralti loomingust”. Loomulikult on artikkel täis tolle aja käibefraase, mille puhul on raske arvata, kas need on kirjutaja enda omad või diplomaatiline kavalus.

Wiiralti rehabiliteerimine

Põldroos kirjutab, et “Viiralti loomingu aluspõhjaks on realism, huvi lihtrahva vastu”. Näiteks toob ta vana naise portree 1918. aastast. Edasi aga leiab Põldroos, et “õige pea, eriti pärast siirdumist Pallasesse hakkab Viiralti loomingule üha tugevamat mõju avaldama kodanliku kultuuri üldine roiskumine”.

Järgneb Lenini tuntud tees kahest kodanlikust kultuurist ja jutt sellest, et Viiralt ei suutnud näha kodanliku ühiskonna moraali sisemisi vastuolusid. Juba hakkab lugemine läilaks minema, kuid siiski leiab Põldroos Viiralti loomingus ka kodanliku ühiskonna kriitikat ehk nagu autor nimetab – “kriitilist-fantastilist lähenemist”.

Jääb vaid üks nõrk koht: Viiralt, kes oli aasta tagasi Pariisis surnud, oli ju emigreerunud kunstnik, kuid sellelegi leidub lahendus. Nimelt ei lahkunud Viiralt Eestist mitte 1944. aasta septembris punaarmee tulekul, vaid jäi läände juba sama aasta kevadel pärast näitust Viinis.

Edasi läks juba libedamalt: toimusid ulatuslikud näitused Viiralti loomingust, ilmusid albumid ja monograafiad.

Pärast sõda võis Viiralti graafilisi lehti osta komisjonipoodidest võileivahinna eest. Kuna Viiralt oli juba enne sõda tänu oma realistlikele töödele rahva seas armastatud kunstnik, siis oli auasi panna kodus seinale mõni tema graafiline leht. Nüüd on Viiralt taas hinnas ja ta on samuti kallis. “Põrgut” on müüdud juba 232 000 krooni eest, mis ületab nii mõnegi maaliklassiku teosele pakutava hinna.

Pekka Erelt on viidanud sellele, et Wiiralti tippteosed pole erilised haruldused, et neid hinnata kõrgemalt kui Picasso graafikat. Erelti andmetel on Wiiralt “Viljandi maastikku”, “Berberi tüdrukut kaameliga” ja “Virvet” trükkinud rohkem kui 500, “Põrgut” ja “Kabareed” 150 eksemplari.

Hinnad võivad tõusta veelgi ja rumalad olid need, kes viisid oma Viiraltid rublaaja lõpul komisjonipoodi. Viiralt muutub meile üha kallimaks – see on uusrikastele prestiizˇi küsimus uhkeldada oma villas Viiraltiga. Vähemalt on see neil kogu aeg nähtaval, vaevalt nad viitsivad Mai Levini põhjalikku monograafiasse süveneda.

Ants Juske, kunstiteadlane