Üks väga patriarhaalne ja väga labane mees ütles kord: "Mida need feministid ikka tahavad? Litsi lüüa, ei muud! Aga kuidagi teistmoodi nad ei julge, kui kõik koos ja suure kisaga."

Vastse poolaastakirja Ariadne Lõng topeltnumber tõestab, kuivõrd matslik ja ignorantne on selline arusaam. Lohutuseks võime koguni lugeda, et Ida-Euroopas on feminismi vastu astutud veelgi jõhkramalt. Tiina Kirsi artiklist ("Kui küsimusi esitavad naised...") saame teada, et isegi muidu tolerantses Ameerikas läksid feministid veel mõniteist aastat tagasi avaliku arvamusega kompromissile ning jätsid tekstidest välja sõna feminism, sest selle pruukimine kutsus esile vähemalt võõristust, halvemal juhul irooniat, pilkeid ja viha.

Mind ennast on vahel ärritanud mõnede feministide kirglik tahtmine pretendeerida ettenägelikkusele või koguni visionäärlusele, aga õnneks sellesarnaseid tendentse, nagu ka muud kompromiteerivat radikaalsust, me värskest üllitisest peaaegu ei leia. Üksnes Lynda Lange'i feminismi klassikasse kuuluv "Feminist loeb Rousseau'd..." (tõlkinud Kristiina Ross) tundus mulle pisut liiga emotsionaalne, aga vahest olen ma ise liiga hell. Hoolimata targalt argumenteeritud ümberlükkamisest, söandaksin ma ka edaspidi jagada Jean Jacques Rousseau seisukohta, et feminiinne seksuaalne ujedus (ilus termin eesti keeles!) on naisele ürgomane. Naine on valija. Aga loomulikult toetume me Rousseau'ga mõlemad üksnes välisele vaatlusele, mis toimub naise sees, võime me ainult oletada.

Ent enam-vähem sama ujedal kombel käituvad kultuurivangistuseta emasloomad. Kas me kunagi jõuame ka sinnamaani, et hakkame näiteks kõutse patriarhaalsuses süüdistama?

Kutselise kirjutajana mõistan ma muidugi ka seda, et vahel on lihtsalt tarvis otsida endale vaidluspartner (ja mitte vaenlane), artiklit on lihtsam üles ehitada väitlusele.

Kogumikus esineb mitmel pool mujalgi konstruktiivset dispuuti.

Katrin Kivimaa ("Teise tootmine - Ida-Euroopa ja feminism") analüüsib feminismivaenulikkust ning Lääne ja Ida feminismi suuri erinevusi, samuti nõukogudeaegse sugude võrdsuse poliitika silmakirjalikkust. Ma ei teadnudki, et Simone de Beauvoir on juba 1949. aastal kirjutanud: "Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse." See on küll sügav tõde.

Mis see feminism siis on?

Ariadne Lõnga järgi otsustades täiesti tavaline teadus, nn interdistsiplinaarne teadus, mida tehakse sama metoodika alusel nagu kõiki teisi ühiskonna- ja humanitaaruuringuid, ainult suunitlus on selge - kõik artiklid ning nende taga olevad (olnud) uurimustööd on kuidagiviisi seotud naistega või naisküsimusega. Teaduskirjanduse küllaltki paeluva osa moodustab viiteaparatuur, seegi on kõigis artiklites ja nende lõpus korrektselt olemas.

Feminism on lihtsalt vahend enese maksmapanekuks, avaliku arvamuse fookusesse jõudmiseks, samuti finantseerimisallikate avamiseks. Ja kes saab pahaks panna, kui meie muidu laadalikkusele orienteeritud ühiskonnas võitlevad enda olemasolu eest tõsiteadlased, pealegi üsna tulemuslikult? Ja mis peaasi - usaldusväärselt.

Momendil on kultuuriavalikkuse tähelepanu koondunud küll rohkem geneetikale, mille avastuste valgusel ilmneb tõsiasi, et loomariik ei vaja isaseid isendeid. Näiteks inimese puhul piisab naise munasarja mõnest miljardist geenist ainult paari nihutamisest teise kohta ning naine tuleb ise toime viljastamisega. Pöördvõrdeline manipulatsioon meestega ei ole põhimõtteliselt võimalik.

Niisugune tulevik seab feminismi ette väga avarad perspektiivid.

Olev Remsu