Catherine Gaskini nõiatar Fiona võis uhkeldada punaste juustega. Foto: Scanpix/Reuters

Fiona on koduõpetaja, kelle kõik töökohad on päädinud õnnetul kombel lahti laskmisega, sest tal on ebatavaline anne: näha ette tulevikku. Kahjuks ei näe ta midagi kasutoovat, selle asemel saavad talle osaks ootamatud selgushetked, enamasti enne mõnd õnnetust. Säärased saatuslikud teadmispuhangud, mis on viinud nii hoolealuste napi pääsemise kui ka hukkumiseni, ei ole inimestele 23-aastasest punapäisest ja suurt kasvu naisest just head muljet jätnud. Tõsi on, et needus koormab ka Fiona hinge, kuni talle tundub, et just tema kohalolu toob õnnetusi kaasa. Saades kodukülas veel kord kinnitust, et anne midagi head ei tee – mitte ainult talle, vaid ka vara surnud emale –, langetab Fiona kiire otsuse ja võtab vastu tööpakkumise Lääne-India saarestikus. Ta läheb tööle suhkrurooistandusse, kus tõstab pead kolonistide ja orjade konflikt ning uhke häärber varjab endas vana valu ja viha.

Fiona nägemused

Fiona tööandja on Šoti päritolu vanamees, kes on oma käte ja kangekaelsusega üles ehitanud õitsva äri. Kuid piisab paarist hetkest, et märgata perekonna varjatud tundeid ja saladusi. Räägitakse, et häärber on neetud. Olgu sellega, kuidas on, aga kõiki selle elanikke rõhub mõni hingevalu. Peale kõige muu selgub, et peremehel on täiskasvanud sohipoeg Fergus, kellest tööpakkumises sõnakestki ei mainitud ja kes on sündinud saarekese suurimast skandaalist. Ei lähe vaja palju, et Fiona ja Ferguse vahel tunded lõkkele lööksid, ent ühte põimuvad nende kõigi saatused. Saare leitsakus saavad kokku ka Andrew, kes ehitas häärberi ammu surnud tütarlapsele, tema kõrgest soost abikaasa Maria ning seitsmeaastane poeg ja pärija ning nende reformaatorist sugulane Alistair. Kõigele heidavad ettekuulutuse sünget varju Fiona nägemused, alati perekonda teenindavad orjad ja saarekesel pead tõstvad kuulujutud, et ühel päeval võib neid oodata vabadus.

Ei lähe vaja palju, et Fiona ja Ferguse vahel tunded lõkkele lööksid.
Catherine Gaskin (1929–2009) oli rahvusvaheline kirjanik: ta sündis Iiri perekonnas, kes emigreerus Austraaliasse, kui ta oli alles sülelaps. Hiljem elas ta pikalt Londonis ja New Yorgis ning jõudis ringiga tagasi nii Iirimaale kui ka Austraaliasse. Esimese romaani kirjutas Gaskin 16-aastaselt. Käsikirja saatis ta laiali vanust mainimata, nii et võib ette kujutada kirjastaja üllatust, kui ta sattus silmitsi koolitüdrukuga. Kuna Gaskin läks kohtumisele koos emaga, olevat kirjastaja kohe uurinud, kumb neist tegelikult raamatu kirjutas. Gaskin tuli koolist ära, et käsikiri lõpetada, ja raamat sai Austraalias kiiresti suure menu osaliseks. Autor on hiljem öelnud, et raamat oli võrdlemisi kehv, aga sellele tehti head müügitööd.

Järgmisel aastal kolis noor Gaskin ema ja haige õega Londonisse, kus avaldas igal aastal mõne bestselleri. Ta kirjutas kiiresti – mitte seepärast, et see oli lihtne, vaid seetõttu, et ta pidi ka oma õde ülal pidama. Oma tuntuima raamatu lõpetas Gaskin 25. sünnipäeval, aga ta jätkas kirjutamist suurema osa ülejäänud elust. Gaskini viimane teos ilmus 1988. aastal, kui ta oli peaaegu 60-aastane.

Gaskin ei sallinud, kui teda nimetati romantiliseks kirjanikuks. Ta pidas end meelelahutajaks ja heaks käsitööliseks, kes uuris raamatute kirjutamiseks ka ajalugu, kaubandust ja muud vajalikku. Kokku on Catherine Gaskini teoseid umbes 20, eesti keeles on 1990-ndatel ilmunud neist veel kaks. Autor olevat öelnud, et lepib tõsiasjaga, et ta unustatakse juba tema eluajal, ent saatus tahtis teisiti ja tema raamatutest ilmub praegugi uusi väljaandeid.

Catherine Gaskini "Fiona" homsest saadaval koos LP-ga vaid nädal aega! Vaata lisa: www.lpraamat.ee