Eerik Teder raamatute ja õunapuude keskelt
Ivar Piir, koolivend: Minu vanemad olid tema vanematega tuttavad, olen tema kodus käinud juba poisikesepõlves. Pärast olime koos Tartu 1. keskkoolis, lõpetasime 1947. Temaga juhtus see õnnetus, et ta haigestus pärast sõda luutuberkuloosi, hakkas lonkama ja jäi koolis ühe aasta maha. Ta oleks pidanud lõpetama aasta varem, aga oli kaks viimast aastat koos minu lennuga.
Ma mäletan tema koduaeda. Tema isa oli teatavasti väga suur lillemaalija Kristjan Teder. Aed oli meeldiv ja suur, seal oli väga palju lilli, Kristjan Teder armastas neid tuppa tuua. Väga palju maale mäletan tollest ajast.
Tema sügav huvi oli kirjandus, hiljem tuli juurde bibliofiilia. Mäletan keskkoolist, et tegin ka pattu, kirjutasin koolivõistlusele mõne luuletuse. Tema oli vist Ļüriis, suure lugemusega noormees.
Pärast kooli läksid meie teed lahku, tema läks Tartu Ülikooli eesti keelt, mina füüsikat õppima. Ülikoolis tihedamat läbikäimist ei olnud. Tihedam suhtlemine hakkas peale 10-15 aastat pärast lõpetamist, siis hakkasime uuesti koos käima, vanu aegu meelde tuletama. Ta oli väga seltsiv ja sümpaatne, sõbralik inimene.
Abel Nagelmaa, bibliofiil:Me tutvusime Tartu Ülikooli ajal, 1950. aastate algul. Me mõlemad õppisime eesti filoloogiat, Eerik minust kaks kursust tagapool. Kirjandusringis olime mõlemad juhtivalt tegevad, algul mina ja pärast Eerik. Meelde on ta jäänud sellega, et oli juba siis palju lugenud noor mees, agar koosolekute organiseerija ja seal sõnavõtja.
Pärast ülikooli olid meie kohtumised rohkem juhuslikud ja põgusad, enamasti juhtus see kirjandusmuuseumis. Töötasin seal pikemat aega, Eerik käis oma uurimistööde jaoks materjali kogumas. Peamiselt oli tema huviks Oskar Luts, ta oli Lutsu muuseumi asutajaid ja töötas seal paar aastat. Pärast oli Tammsaare.
Ta oli usin kirjutaja, kirjandusteadlasena. Suuri, kapitaalseid töid ta teinud ei ole, aga väga palju on ta unustuse hõlmast toonud välja kolmanda-neljanda järgu autoreid. Ja kui olud lubasid, siis oli ta agar ka väliseesti kirjanikke tutvustama.
Meie suhtlemine tihenes, kui Eerikust sai 1981. aastal Tallinna bibliofiilide klubi esimees ja minust 1982. aastal Tartu bibliofiilide klubi esimees. Hoidsime teineteist kursis oma klubi tegevusega, organiseerisime koos eesti bibliofiilia ja raamatuajaloo konverentse ning sellealase almanahhi “Raamat on...” väljaandmist. Eerik oli koostaja, mina nõunik ja kaasaaitaja.
Meil kujunes Eerikuga selline vahekord, et tema hankis Tallinna antikvariaatidest ja kirjastuste müügipunktidest mulle huvipakkuvaid väljaandeid, võimaluse korral muidugi autogrammi või autograafiga. Ja mina jällegi Tartu antikvariaatidest ja kirjastustest seda, mis teda huvitas.
Möödunud aastal oli jutuks, kui suur see kogu on. Tema arvas, et ligilähedale kümme tuhat raamatut. Eriti tähtsaks pidas ta oma väliseesti kirjanduse kogu. Ta ütles, et nimekamate autorite raamatud on tal peaaegu täielikult olemas – Mälk, Kangro, Ristikivi, Uibopuu...
Mis sellest kogust nüüd saab, ei tea. Mõned bibliofiilid annavad oma kogu raamatukogule, näiteks Tartu kirjandusmuuseumis on tuntud bibliofiili Jaan Roosi eraldi fond. Ju see lähemal ajal selgub. Võib-olla jaotatakse klubikaaslaste vahel. Ma ei usu, et seda kohe antikvariaatidesse minnakse pakkuma.
Suviti oli Eerik enamasti Tartu äärelinnas oma päriskodus, isamajas. Seal oli suur-suur õunapuuderohke aed. Mõned sordid olid haruldased, tema isa, kunstnik Kristjan Teder oli hobi korras ka sordiaretaja. Suve hakul pidasid Eeriku sõbrad seal tema sünnipäeva – Eduard Vääri, Ants Järv, Heino Puhvel, mina oma kaasaga... Sügisel käisime õunatalgutel, sest Eerikule ja tema naisele käis üle jõu õunad puu otsast maha saada.
Ta oli hea, lahke inimene. Kõik meie ühised ettevõtmised laabusid, vähimatki pahandust meil ei olnud. Oli väga abivalmis, avatud, sünnis inimene. Ei oskagi öelda, et midagi erilist oleks juhtunud, kõik kohe laabus kuidagi ilusti!
