Eesti ajalugu soomlase sulega kokku võetuna

Zetterbergi hoolikas ja faktitihe jutustus piir­dub paljuski võimu­võitluse ajalooga.

Kui Seppo Zetterbergi „Eesti ajaloo” esma­trükk Soomes 2007. aastal ilmus, üllatas selle menu nii autorit kui ka kirjastajat. Nüüd on valminud teose tõlge eesti keelde, mis põhineb autori ümber­töötatud käsikirjal. „Eesti ajaloo” võidukäik jätkub ka Soome lahe lõunakaldal – teos vallutas siingi kiiresti raamatu­müügi edetabelid.

Oma teadlasekarjääri Eesti ajaloole pühendanud Jyväskylä ülikooli professori jaoks on „Eesti ajalugu” senise elutöö kokkuvõte. Ühtlasi on see hinnatav kultuuritegu soomlaste jaoks, kellel ajakohane Eesti ajaloo ülevaade siiani puudus. Mida aga võiks sellest raamatust oodata eesti lugeja? Raamatu muudab väärtuslikuks juba tõsiasi, et mahukat monograafiat kohalikel ajaloolastel taasiseseisvumise järgsest ajast ette näidata ei olegi. Siiski võib välisautorite olulisimaks trumbiks pidada kõrvalpilku: nad on vabamad kohaliku ajalookirjutuse stampidest ja krampidest. Eesti ajalool on vedanud – viimasel ajal tegelevad sellega mitmed andekad välis­uurijad, kelle huvidest pakub ülevaate muuseas hiljutine Vikerkaare erinumber (nr 7–8, 2009). Ja ei maksa unustada, et 2007. aastal ilmus teinegi võõr­keelne monograafia Eesti ajaloost, Jean-Paul Minaudier’ „Histoire de l’Estonie et de la nation estonienne”.

Ka Zetterberg on oma käsitluses märksa vabam Eesti ajalookirjutuse peavoolu siiani mõjutavast, 1920.–1930. aastatest ja ärkamisajast pärinevast rahvusliku ajalookäsitluse kaanonist. Lugeja täheldab kiiresti, et näiteks mõiste „muistne vabadus­võitlus” esineb üksnes jutumärkides või et Jüriöö üles­tõusule ei ole kuigi suurt tähtsust omistatud. Autor libiseb kõi­gest paari reaga üle veel mõ­nestki teisest kohalike jaoks kuulsusrikkast hetkest, näiteks Sinimägede lahingust. Kainemat pilku märkab hõlpsasti ka esimese vabariigi kirjeldustes: siin ei häbeneta kõ­neleda omariikluseks vajalike kogemuste vähesusest.

Siiski ei maksa teosest oodata suuri üllatusi – ennekõike on see hoolikas ja faktitihe kokku­võte Eesti ajaloo praeguse uurimisseisu kohta, millega Zetterberg on väga hästi kursis. Või­maluse testida uusi tõlgendusi, mida monograafia vorm hõlpsasti pakkunuks, on autor aga jätnud kasutamata. Ent kahtlemata puuduvad selleks ka head eeskujud. Teisisõnu peegeldub teoses probleem, mis iseloomustab Eesti uuemat ajalookirjutust üldisemalt: valdavalt piirdutakse traditsioonilise loojutustamisega, vaja oleks aga hoopis ambitsiooni neid lugusid uuesti mõtestada.

Ehkki teoses kohtab ajalookirjutuses viimasel ajal kodunenud mõisteid, nagu näiteks kolonialism või moderniseerumine, ei ole ühtegi neist kasutatud piisavalt järjekindlalt, et need avaksid meile Eesti ajaloost uusi tahke. Pigem tugineb autor traditsioonilistele tõlgendusmudelitele: selle ajalookäsitluse üks telgi on arusaam nii kultuurilistest kui ka poliitilistest mõjualadest.

See lähenemine toob kummatigi kaasa ehk liigagi tugeva annuse antagonismi. Alates kesk­ajast kõneletakse justkui muutumatuna püsivate eri kultuuride (eesti ja saksa, hiljem vene ja Nõu­kogude) kokkupõrgetest, märksa vähem aga vastasmõjudest. Veelgi enam, võiks isegi öelda, et Zetterbergi tõlgenduses on ajaloo liikumapanev jõud (ja järelikult ka seletusmudel) nii kultuuride, riikide kui ka klasside võimutahe. Nii ongi „Eesti ajalugu” paljuski just võimuvõitluse ajalugu. Sellise lähenemise probleemiks on muidugi Eesti käsitlemine läbi ajaloo mitte aktiivse subjekti, vaid objektina, pelga suurvõimude märklauana. Siiski annab rivaliteet selgroo ka kohalikule ajaloole: raamat edeneb sedamööda, kuidas „riidude rindejooned” jooksevad kord võõraste valitsejate ja kohaliku aadli, kord eri seisuste ja klasside vahelt. Kohati süvendavad kasutatud allikad muljet teravatest vastandustest veelgi. Näiteks on laenatud palju tsitaate Balthasar Russowi kroonikast, kuid lennuka sulega krooniku puhul on jäetud mainimata, et luterlasest kirjamees oli katoliku aega kritiseerides paratamatult erapoolik.

Kõikehõlmavus on näiline

Poliitilise ajaloo kõrval keskendub teos peamiselt suurtele struktuuridele: institutsioonide ja halduskorra, kohtu- ja õigus­süsteemi, maksude ja koormiste ajaloole. Rõhutatult on esil ka majanduse, eriti mõi­sate areng (mõistagi tihedas seoses pärisorjusega). Ülevaated kultuuriajaloost piirduvad seevastu kõrgkultuuri tippude loetlemisega. Eesti ajalookirjutusele tüüpiliselt on ainsaks erandiks aeg, kui eestikeelne kõrgkultuur puudus: varauus­ajast kuni ärkamisajani tutvustatakse muukeelse eliidi kultuuri kõrval ka eestikeelset tarbekirjandust (kalendrid jms). Oma­pärane on aga Zetterbergi huvi infovahetuse (trükisõna leviku, posti jne)  ajaloo vastu. Argiajalugu selle laiemas tähenduses jääb siiski tutvustamata (erandiks on Nõukogude olme), nii nagu on ka mikroajalooliste sissevaadete asemel tehtud valik protsentide vahendusel kõ­neleva rahvastiku ajaloo kasuks.

Ent ükskõik kui mahuka monograafia kõikehõlmavus saab olla vaid näiline. See kehtib ka Zetterbergi „Eesti ajaloo” kohta. Tema teose valikud lähtuvad soovist kirjutada rahva (eestlaste) ning mitte maa (ja kõigi seal elanud rahvaste) ajalugu. Selle lähenemise probleemid on üldtuntud. Ühelt poolt on autor vägagi teadlik, et arusaam Eestist sündis alles 19. sajandi teisel poolel. Teisalt kõneleb ta eestlastest ka muinas- ja keskaja kontekstis, millal eestlust selle moodsas tähenduses veel olemas ei olnud. Ning kui jaotada Eestis elanud inimesed omadeks ja muulasteks, siis laseb see ühtlasi käest võimaluse rikastada siinset ajalugu mitte-eestlaste ajaloo, eluolu ja kultuuri kaudu. Varasema ajaloo puhul jätab keskendumine talupoegadele ühtlasi varju teiste klasside ajaloo. Ühe suure erandina on eestlaste ajaloojutustusse kaasatud kesk­aegne kaupmees ja käsitööline, nii ka Zetterbergil.

Viimaks ei pääse „Eesti ajaloo” puhul möö­da autori enese rahvusest. Esma­väljaannet ilmestasid kastikesed Eesti ja Soome seoste kohta, mis on eestikeelses tõlkes valdavalt välja jäetud. Vahest oleks need siiski olnud huviväärsed ka eesti lugeja jaoks? Igal juhul ei ole mõtet raamatu soome algupära liigselt varjata – see on käsitlust paratamatult mõjutanud ja rikastanud. Tõlkeversioonis esineb soomlaste ja eestlaste ühendseoseid kindlasti mitte pealetükkival määral. Kõr­vutused ise aga ulatuvad ajaloolistest isikutest kuni näiteks sarnasuseni Terijoe valitsuse ja Eesti Töörahva Kommuuni vahel.

Rohkelt on eriti 20. sajandi puhul antud ruumi ka kaasaegsete soomlaste kommentaaridele Eesti ajaloosündmuste kohta; nende kaasamine muudab märk­sa oma­pärasemaks näiteks kirjeldused ajast, mil Nõukogude Liit anastas Eesti. Seosed Soomega pälvivadki eriti palju tähelepanu just 1920.–1940. aastate kirjelduses, mil asutakse võrdlema Venemaa külje all sündinud noori riike (Soome, Baltimaad, Poola) ja vaagima nende luhta­läinud katseid sõlmida erinevaid liidulepinguid. Mõistagi on teoses oma koht ka teostumata jäänud unistustel Eesti-Soome unioonist. Kuid sellele lisaks jõuab Zetterberg mõõta isegi eestlaste ja soomlaste veneviha erinevust ja selle tagamaid.

Kokkuvõtteks jääb vaid rõõ­mustada soomlaste Eesti-huvi üle. Ajal, millal eriti mitmetel Soome eestlastel on saanud kombeks nõuda soomlastelt sü­ve­nemist väiksema venna kurba saatusesse, tasuks küsida, kui­võrd me oleme ise viimasel ajal leidnud aega tutvuda põh­ja­naabrite minevikuga. Kas raamat Soome ajaloost pälviks Eestis sama palju tänulikku tähelepanu?

Seppo Zetterberg

Eesti ajalugu

Tõlkinud Erkki Bahovski

Tänapäev 2009