Eesti foto näitus pan ustab pealetulijaile

Pärnu Uue Kunsti Muuseum avas valiknäituse Eesti kaasaegsest fotost Fotokunsti koorekihi asemel anti võimalus värskemale verele

Eelmisel nädalal läks Pärnu Uue Kunsti Muusemi suures saalis lahti näitus “Eesti Foto 2004”, mis üritab taaselustada kadunud Peeter Toominga eestveetud foto aastanäituste traditsiooni.

Näitusele tahtjaid oli palju, sinna pääsesid pooled, töödest sõeluti välja veerandijagu. Tulemuseks on tihe valiknäitus, mille avamist saatis preemiasadu.

Võitis broomõlitehnika

Näitusele annavad tooni sotsiaalkriitilised aguli- ja getovaated, nendega konkureerivad lüürilised sissevaated noorte inimeste silmadesse ja hetked mõnusast hängimisest kõnniteel, klubis ja kahekesi kodus.

On tähelepanuväärne, et Grand Prix sai hoopis tartlase Ove Maidla mustvalge fotoseeria, mis ajab mingit väga romantilist ja vanamoelist asja. Maidla katab oma negatiivid enne paberile kandmist broomõliga. See mähib kujutise maalilisse helkivasse uduhägusse, mida kohtame mõnikord ka vanadel pleekinud fotodel. Maidla pole muidugi esimene, kes negatiivide “seebitamisega” impressionistlikke miraaže esile manab. Tal tuleb see aga hästi välja, pealegi jätkub tal julgust valida niinimetatud väikseid ja ebaaktuaalseid pildimotiive: näiteks piimamannerguid, talumaju ja metsaradu.

Maidlaga sarnast rida ajab Tartu kunstikooli mullune lõpetaja Kristo Rihm, kes pälvis esimese preemia sarnase pastelse pildimaailma eest. Suure, haamriga otsaette lajatava sõnumi puudumine jätab sõelale pildi enda ilu, olgugi see laenatud maalikunstist.

Ka teise preemia laureaat, Tallinna fototudeng Anu Vahtra “udutab” sügavusteravusega mis hirmus, kuid ikka õige asja nimel. Tema on kaadrisse püüdnud pilguheidud varatargalt lapselapselt vanaema haigevoodi ääres. Mitte et see kuskil seletuskirjana üles tähendatud oleks, lihtsalt tubane pildivisand ise räägib rohkem kui sada sõna.

Vabakutseline Märten Kross, kolmanda preemia omanik, on aga tegutsenud reporterina Lasnamäe (?) turul ja

jäädvustanud, kuidas dressides inimesed kauplevad toidukraami ja muu tavaariga, rähklevad ellujäämise nimel betooni embuses ning hanguvad tuimadeks käkkideks.

Ruumi liiga vähe

Kolm eripreemiat on ajanud mõnuga taga kirgast panoraamsust ja inimest tema ihulikus kaduvuses. Neist on Andras Kralla süüvinud agulilüürikasse, Eveli Varik aga ihu eripäradesse. Teenekas Malev Toom harrastab 360-kraadiste linnavaadete laotamist ühele tasapinnale.

Näitus on siiski väike, tema pealkiri on suuresõnalisem kui asi ise. Keskikka ja surematusse jõudnud fotograafe siit ei leia, panustatud on pealetulijatele, tudengitele ja otsijatele. Nende tihe sõelumine ei ole kummati andnud paljudele šanssi, ilmselt seetõttu, et muuseumi marjamaa on liiga pisike ülevaatenäituse korraldamiseks. Ruumi oleks rohkem vaja, küll siis ilmuks ka üllatajaid.