Miks haamerklaver? Sest haamrikesed töötavad samamoodi nagu tavalisel klaveril, ainult keeled on peenikesed ja kõla tagasihoidlikum. Kui klahvi vajutada, tundub see nüüdispillide kõrval kummaline ja “kolksuv”. Steinway-usulised pole haamerklaverit ilmaasjata pesumasinaga võrrelnud. Haamerklaveri mängijad kiidavad jällegi pilli isikupära ja ütlevad, et pesumasina-efekt tulevat hoopis halvast forte-pianistist.

Huvitav on kuulata, kuidas kõlas omal ajal Mozart või Haydn. Palju kammerlikumalt ja aristokraatlikult. Ehkki ma arvan, et kummalgi heliloojal poleks midagi selle vastu, kui oma teoseid näiteks Estonial kuuleksid.

Mustad klahvid on valget ja valged klahvid musta värvi. Viis oktaavi nüüdisaegse seitsme asemel. Pedaale tuleb harjumata silmal tükk aega otsida – need asuvad otse põlvede kohal, “laua all” – üks sidumiseks ja teine summutamiseks.

Praegu annab Eestis kontserte Aleksandr Ljubimov, üks tunnustatumaid haamerklaveri mängijaid maailmas. Ta räägib pilli erilisest tämbrist ja hingest ning sellest, et kõik ei peagi kõlama ühe mõõdupuu järgi. Kuulata tuleb haamerklaverit väikses saalis. Olgu ta pealegi vaikne, aga see-eest klisŠeevaba.

“Täitsa teine tunnetus. See ei reageeri ju üldse nii nagu klaver!” proovib üks Estonia muusikutest klahve, mängib natuke ja lööb siis käega. “Ah, ma ei oska. Ei oska.”

Pill läks maksma 400 000 krooni, millest osa tasus kultuurkapital ja osa Eesti Kontsert. Eesti Kontserdi peadirektor Aivar Mäe lubas, et haamerklaverit võivad kasutada kõik, kes seda pilli armastavad ja oskavad sellega midagi mõistlikku peale hakata.