Eesti kunstiklassika rändas jaapanlaste olulisse pühapaika
Eesti kunstniku Kaljo Põllu (1934–2010) sugestiivne graafika jõudis vabariigi sünnipäeva-aastal Eesti kunstimuuseumi eestvedamisel Jaapanisse, 6. sajandil ehitatud Okuni pühamusse. Tokyost umbes 300 kilomeetri kaugusel asuvat pühamut on nimetatud lausa jaapanlaste kultuurilise identiteedi alustalaks. Ainult 17 000 elanikuga Mori linna lähistele mägedesse peidetud pisikesse pühapaika külastab aastas ligi 700 000 inimest. Ei pea ilmselt ütlemagi, et kümnete eesti graafika klassikasse kuuluvate tööde sinna jõudmine on suur au.
Okunisse rituaali läbi tegema tuleva rahva hulka arvestades võib ilmselt öelda, et eesti kunsti jaoks on see üks edukamalt „inimeste sekka” viidud näitusi. Väljapaneku tuumiku moodustab valik metsotinto meistri Põllu isikupärase käekirjaga graafikasarjadest „Kodalased”, „Kalivägi”, „Taevas ja maa”, „Eesti maastikud” ja „Kirgastumine”. Ehk siis Põllu loomingust just see osa, mis puudutab eesti ja soome-ugri ürgset mütoloogiat ja maailmatunnetust.
Näituse ühe kuraatori Kersti Kolli sõnul on Kaljo Põllu näituse tegemine Jaapanis väga pika ajalooga Okuni pühamus olnud äärmiselt meeldiv kogemus: "Meie esivanemate ja laiemalt soome-ugri mütoloogilist muinasmaailma ja loodustunnetust jõuliselt ja läbitunnetatult käsitlev Kaljo Põllu looming sobib niivõrd hästi Jaapani põlise omakultuuri traditsioone kandva shintō pühamu vaimsesse õhustikku."
"Okuni pühamu poolt ülimalt pidulikult korraldatud näituse avamisel jaapani kunstnike ja kuraatoritega Kaljo Põllu töid vaadates ja nende kommentaare kuulates oli väga meeldiv tõdeda, et kunst on tõesti üks parimaid sildu, mis võib teha mõistetavaks kaugete rahvaste kultuuri ja mõttemaailma," lisas Koll.
Eesti kunsti Veljo Tormiseks nimetatud Põllu jutustab oma teostes lugusid esivanemate maailmapildist, legendidest, jumalate ja inimeste suhetest, maailma loomisest ja looduse vägevusest. Kuraatorite sõnul valiti Jaapan ja Okuni pühamu näitusekohaks just seetõttu, et Põllu loomingut inspireerinud mütoloogiat ja loodustunnetust leiab ka Jaapani muistsetest uskumustest (pikemalt selgitab kõrvalloos Okuni pühamu peapreester Fumihiro Uchida).
15. november oli Jaapani pühamutele oluline päev ja näituse avamine seetõttu rahvarohke, hoolimata neljapäevast. Nimelt tähistatakse sel päeval Shichi-Go-San’i (jpn seitse-viis-kolm), mil just selles vanuses lapsed tuuakse pühamusse. Täpsemalt kolme- ja seitsmeaastased tüdrukud ja viieaastased poisid. Sel päeval riietavad vanemad nad kirevatesse kimonotesse ja viivad shinto pühamusse, kus paluvad jumalatelt lastele head tervist ja õnnelikku elu.
Jaapanlaste suur pühendumine
Eesti kunstimuuseumi juhile Sirje Helmele avaldas muljet, kui pidulikult ja läbimõeldult olid avamise korraldanud jaapanlased. „Kõige enam mõjus vastuvõtjate teemasse süvenemine, arusaam sellest, mis on Kaljo Põllu teoste sõnum ja miks just tema näituse Jaapanisse viisime. Intelligentne ja vaimselt ärgas näitusepublik on ju parim, mida oodata. Kõik õnnestus 100%”.
Avamisele tuli ka palju kohalikke ajakirjanikke, nii andis Helme mitmele telekompaniile intervjuu, kus selgitas, mida Kaljo Põllu sõnum tänapäeval globaalses mõistes tähendab. „Samal ajal pole küsimus siiski n-ö koduloo uurimises ja kujutamises, vaid selles, et kipume globaalselt hülgama mälu ja vanade tsivilisatsioonide tarkust, sest üha enam usume progressiivsesse arengumudelisse.”
Ka kuraatoreid Taimi Pavest ja Kersti Kolli rõõmustas ning liigutas vastuvõtjate pühendumus, tähelepanu ja külalislahkus. Kutsutute hulgas oli olulisi poliitika- ja kultuuritegelasi, Jaapani muuseumide kuraatoreid, kunstnikke, muusikuid ja meedia esindajaid. Mori linna aselinnapea kinnitas samuti, et on suur au näitust võõrustada, ning lubas omalt poolt seda igakülgselt tutvustada.
Kuraator Taimi Paves toob välja ka sarnasusi kohaliku ja Põllu tušimaali vahel. „Mitu näituse avamisel viibinud kuraatorit ja eriti just tušimaaliga tegelevat kunstnikku oli vaimustatud Põllu metsotintos tööde erakordsest meisterlikkusest, nüansirikkusest ja sügavusest, mis on sarnane jaapani tušimaaliga.”
Koll ja Paves on koos alates 2000. aastast korraldanud Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis kaheksa Jaapani traditsioonilisi kunstiliike tutvustavat näitust ning juba siin avanesid ühisosad. Viimane neist oli 2015. toimunud Torii Rei näitus. "Tundepeenelt ja väga kaunis kujundikeeles väljendus Torii Rei maalides shintō põhialuseks olev sügav austus looduse ja loodusjõudude vastu ning inimese püüe loodusega tasakaalustatud harmoonias toimetada. Näituse sõnum puudutas tugevalt eestlaste hingekeeli ning tõi esile mitmeid sarnasusi ja paralleele Jaapani ja Eesti muistse loodususundilise maailmapildiga," kirjeldab Koll.
Peapreester Uchida mainis avamisel, et Põllu töödest õhkub põhjamaist valgust, mis sügistalvisel ajal ümbritseb meid vaid lühikest aega. Ka Paves leiab, et tähelepanelikumal vaatamisel ilmuvad mustvalgetest töödest nähtavale nii värvid kui ka seos iidse maailmaga, mis vanu kultuure ühendavad ja tundlikku Jaapani vaatajat kindlasti köidavad.
Pikk ettevalmistustöö
Näitust valmistati ette üle aasta ning esialgsele külaskäigule ja näitusepaigaga tutvumisele järgnes koostöö peamiselt meili teel. „See nõudis suurt tähelepanu ja vastutust, sest tegemist ei ole ju harjumuspärase muuseumikeskkonnaga, vaid sõna otseses mõttes Jaapani tuhandete aastate vanust kultuuripärandit hoidva pühapaigaga. Tahaksin tänada paljusid sõpru ja koostöötegijaid alates härra peapreestrist, kelle isiklik huvi näituse vastu ja varasemad sidemed endise asjuri Heikki Vallastega olid suureks abiks,” lisas Paves.
Avamist väisas ka Jaapanis Sendais Miyagi keskkoolis õppiv Kaljo Põllu lapselaps Paula-Miia Põllu. Vanaisa kunsti keskel üles kasvades on ta juba varasest east kunsti vastu tõsist huvi tundnud. „Olen alati huvitunud ka Jaapanist, lausa uskumatu, et nüüd siin õppides tekkis võimalus näha vanaisa näitust! Usun, et loodusega seotud kunst on jaapanlastele väga hingelähedane…” Põllu sõnul küsisid jaapanlased ka temalt piltide tumedate toonide domineerimise kohta. „Arvan, et see on seotud ikkagi ka Eesti ajalooga.” Oma lemmiktööks vanaisa graafikast on Paula-Miia Põllul 1984. aastal valminud „Päikese kodu” sarjast „Kalivägi”. Tema lapsepõlves kaunistas muu kunsti seas koduseina ka see töö.
Avamisel andis hingestatud kontserdi rahvusvaheliselt tunnustatud jaapani muusik Kuniko Kato, kes on teinud koostööd Arvo Pärdiga ja loonud esimesena löökpilliseadeid mitmele tema tuntud teosele. Kõlasid nii Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” ja „Spiegel im Spiegel” kui ka Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole”.
Emotsionaalse avamisürituse lõpus võrdles peapreester Uchida tähenduslikult Jaapani taevast ja Eesti lipu värvi. Nimelt on päikselisel päeval Okuni pühamu kohal taevas alati harukordselt puhas sinine, seda nimetatakse Okuni blue. „Täna särab päike pärast pilviseid päevi nii sobivalt sama eredasti kui Eesti lipu värv.”
