Aili Helmi ni­me all ilmunud romaanid nõua­vad oma tegelaste suu kaudu, et Nõukogude võimu üle kohut mõistetaks. Selliste õigusemõistmiste eeskuju on loonud Nürn­bergi protsess (1945–1946) (pildil kohtualused natsid). wikipedia

Aili Helm on varjunimi, mida kasutasid kaks endist poliitvangi, Hilja Rüütli ja Helmut Tarand. Põhiautor oli neist esimene, Tarandi osaks jäi toimetaja ja kaasautori roll. Vangielu mälestuste põhjal pandi kirja viieosaline romaanisari, millest „Eesti loo” sarjas ilmuvad esimesed kolm. „Kuradil ei ole varju” kujutab Pagari ja Patarei vanglat 1946. aastal. „Vägivallamaa” ja „Režiim, see kõlab uhkelt” vaatlevad Vorkuta vangilaagritesse saadetute elu aastatel 1947–1953.

Kõige erakordsem on sarja puhul selle ilmumise lugu, mis on ise justkui romaan. Esimesed kolm osa anti välja paguluses 1979., 1982. ja 1984. aastal. Mõistagi võisid Gulagi mälestused toona ilmuda vaid väljaspool

NL-i. Kuidas aga oli võimalik sedavõrd tuleohtlik käsikiri riigist välja toimetada? Appi tuli salakuller, kelleks oli soomlanna Anu Marttila. Romaanid kirjutati ümber väikestele lehtedele, peideti tema riiete vahele ja viidi jaokaupa Tallinnast üle lahe Soome.

Päris tavaline ei ole ka teoste vorm: kummaga on õigupoolest tegemist, romaanide või mälestustega? Autorid määratlevad se­da järgmiselt: „„Kuradil ei ole varju” pole romaan. Ta pole ka mälestusteraamat. ... See on do­kumentaaljutustus, mis ei saa alli­kaid osundada ainult sel põhjusel, et neile ligi ei pääse.” See žanr ei ole mõistagi uus ka eesti autorite jaoks – tuntud on nt Heino Susi dokumentaalromaani vormi valatud sõjamälestused. Aili Helmi nime all ilmunud teoste puhul võib žanri valikut aga peaaegu paratamatuks pida­da: kõneleda inimestest ja sündmustest õigete nimede ja lahtiste kaartidega olnuks liiga ohtlik. Sellest hoolimata pole autorid loobunud püüdest jutustada üksnes tegelikult sündinud asjadest. „Sel­le raamatu kirjeldustest ja sündmustest pole ühtki välja mõeldud,” kuulutavad nad teose al­guses. Kuid vorm avaldab paratamatult mõju ka mäletamise loogikale. Nii mõjutab siingi meenutuste vermimine klassikaliseks psühholoogiliseks romaaniks se­da, kuidas ja mida mäletatakse.

Selge missiooniga teosed

Mälestustele tuginemisest annab märku romaanide koondumine sisemonoloogide ja dialoogide ümber, mis võimaldab ka kõrvaltegelastel rääkida ära oma lugu. Need lood seostuvad omakorda teoste olulisima eesmärgiga – tunnistuste andmisega tu­le­vase kohtumõistmise tarbeks. Autorid kujutavadki tegelasi-van­ge elava süüdistusmaterjalina, traagiliste ja kohutavate sündmuste pealtnägijate ja osalistena. Ellujäänutel lasub kohustus ohvritest jutustada ja tunnistada ka surnud kaaslaste eest. Selline tunnistaja kuju pole Teise maailmasõja järgsel ajal sugugi haruldane, kui mõtleme näiteks Saksamaa sõjakuritegude käsitlemisele.

Seeläbi omandavad teosed ise vägagi selge missiooni. Selgepiiriline on ka nende ideoloogia: nii süütegu kui ka ohverdust mõistetakse rahvuslikult aluselt, see on ühe suurrahva süütegu väikerahva kallal. Repressioone seletatakse kultuurierinevusega: sügavalt venevastastes teostes süüdistatakse vägivallas mitte Nõukogude võimu, vaid venelasi, kelle julmus ja rumalus on muutumatuna püsinud Ivan Julma ajast. Just see võimaldab tegelastel suhtuda „Nõukogude keskaega” üleolekuga. Omakorda lisandub sellele eesti mälukultuuris Nõukogude korra kirjeldamisel nõnda levinud mustuse ja puhtuse vastandus: roojase ja kasimatuna kujutatakse nii Vene võimu kui ka rahvast. Venelaste kujutamine poolinimestena on aga isegi sedavõrd kompromissitu, et kui tegelased meenutavad Saksa okupatsiooni aegseid lugusid venelastest kui rassiliselt madalamast tõust, siis paneb see küsima: kas pole toonane propaganda neile ehk tõesti omajagu mõju avaldanud?

Üleolekut venelastest aitab veelgi rõhutada naiste seadmine peakangelasteks. Ühelt poolt on hea ja kurja vastandus rajatud klassikalisele arusaamale õrnemast soost: venelaste süüd sü­vendab naiste ja laste vangistamine. Teisalt aga kujutatakse eesti naise üleolekut venelasest kui barbarist – uurijad ja vangivalvurid ei oska ju daamidega käitudagi. Nood aga vastanduvad vene kaosele: esindades 1930. aastate naisliikumise ideaale, hoiavad nad ka vangistuses au sees puhtust, korda ja vaimuharimist.

Siiski panevad raamatud, kus emantsipeerunud eesti naine piinajale näkku naerab, küsima: kas millestki jäetakse ka kõnelemata? Ühelt poolt tähendab naiste sõja- ja vägivallakogemustega tegelemine sageli tabude murdmist. Teisalt valitsevad Eestis naiste mälestusi küüditamisest ja vangistamisest siiani üsna kindlad koodid ja arusaam „asjadest, millest ei räägita”. Seda võib tõdeda ka triloogia kohta, mis loob kindlal käel pildi sellest, millisena tahetakse ennast mäletada ja kujutada. Ehkki romaanid kõnelevad varjamata julmast sadismist ja piinamisest, ei lubata kangelastele naljalt ühtegi pikemat kahtlushetke ega hirmuhoogu. Tõsiasi, et esmatähtis on oma rolli väärikas etendamine, peegeldub teoses mitmel moel – märkame, et tegelastele on väga oluline, mida uurijad ja valvurid neist arvavad.

Nõnda muutuvad eriti peategelased kohati liigagi puujumala sarnasteks. Siiski võib raamatute reipale toonile leida veel ühe seletuse: autorid tunnevad suurt huvi vangistuse psühholoogia vastu. Pakutakse hea ülevaade vanglaelus ellujäämise süsteemist, näidates, et kõige hädavajalikum on suhetevõrgustik. Sealhulgas on kaaslastel oluline roll just tuju ja vaimse tervise säilitamiseks. Samadel põhjustel saab eluliselt oluliseks huumorimeel – ning ka must huumor ja iroonia, mis loovadki raamatu põhimeeleolu.

Must huumor ja iroonia

Kui katastroofiliste sündmuste ajal saab esmatähtsaks mitte ainult ellujäämine, vaid ka vaim­ne vastupidamine, siis psühhotrauma läbitöötamine saabki alata alles pärast nende lõppe­mist. Raamatu eesmärk pole aga teraapia, vaid võitluse jätkamine. Teises kontekstis, kui oli külma sõja aegne võitlus Nõukogude võimu repressioonide ava­likuks toomise eest, oleks en­dale ehk lubatud näidata ka rohkem vanglaelus vaevanud kõhklusi ja nõrkusi. Ja küllap oleksid autorid teistes oludes pannud oma mälestused kirja ka traditsioonilisemas vormis, kus inimesi oleks nimetatud õigete nimedega.

Aili Helm

Pseudonüüm Aili Helm on loodud kahe endise poliitvangi, Hilja Rüütli (1921–2009) ja luuletaja Helmut Tarandi (1911–1987) eesnimedest. Selle nime all avaldasid nad viis Nõukogude vanglatest jutustavat romaani.

Sarja kolm esimest raamatut ilmusid Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuselt Lundis aastatel 1979, 1982 ja 1984.

Neljas ja viies osa ilmusid Toronto ajalehe Vaba Eestlane joonealusena: „Kirjad pimedusest” 1981. aastal ja „Kummelite suvi” aastatel 1983–1984.

Raamatute põhiautor on Hilja Rüütli. Juba 1941. aastal heideti ta nõukogudevastase tegevuse pärast Tartu kolledžist välja. Saksa okupatsiooni ajal, aastatel 1942–1944 õppis ta Tartu ülikoolis ajalugu, 1944. aastal jätkas õpinguid TPI majandusteaduskonnas.

1945. aastal ta arreteeriti ja saadeti Vorkuta vangilaagrisse, kust vabanes pärast kümneaastast vangistust.

1960. aastal lõpetas ta Tallinna meditsiinikooli ja töötas kuni pensionile jäämiseni haigla­õena.