Eesti lugu: Andrus Kivirähk „Vargamäe vanad ja noored”
„Kivirähki ajaloo” tipus troonivad romaanid. Esmalt seigeldi Ivan Orava juhtimisel läbi õndsa Pätsu aja ja Nõukogude eluolu Eesti Vabariigi taassünnini. Siis satuti koos rehepapiga orjaöösse, kus talupojad sakstelt seitse nahka koorivad. Viimaks jõuti romaaniga „Mees, kes teadis ussisõnu” ajaloomälu alguspunkti ehk muistse priiuse loojakuaega. Ajaloohetkede ja kangelastega tegelevad ka paljud teised Kivirähki tekstid – näiteks vaagivad mitmed tema näidendid Nõukogude aja mälestust.
Humorist Kivirähk tegeleb aga enamasti tänapäevaga ja pea paarkümmend aastat on ta seda viljelenud ka Eesti Päevalehe följetonides. Sari „Vargamäe vanad ja noored” kestis kolm aastat, kajastades operatiivses kõverpeeglis toona kõneainet pakkunud sündmusi. Esimene Vargamäe-lugu ilmus Eesti Päevalehes 7. septembril 2002 ja pajatas pealkirja „Kõrbenud südamete kabinet” all Signe Kivi lahkumisest kultuuriministri kohalt. 18. juulil 2005 ilmunud viimases följetonis läheb president ja viimne vana kommunist Rüütel päästma rahvast kulakute ja imperialistide käest. Siia vahele mahuvad mitmed valimised ja valitsuse vahetused, Eesti vastuvõtmine NATO-sse ja Euroopa Liitu jpm. Samuti tegeletakse selliste üldsust erutanud nähtustega nagu näiteks vanemapalk või viljavarude kadumine. Kajastamata ei jää ka Eurovision ja olümpia-mängud, kõnelemata Vabaduse kellast ja sambast, Lihula monumendist ja pronkssõdurist.
Vargamäe lugusid koondav raamat on aukartust äratavalt paks – peaaegu 500 lehekülge – ja praegu on neid hea lugeda juba kas või mäluvärskenduseks. Kuid mõistagi kujutab Kivirähk sündmusi ja tegelasi hoopis teises formaadis kui toonased päevauudised või hilisemad ajalooraamatud. Mida tema Vargamäe endast kujutab? Ruumiliselt paikneb see Toompea, Vabaduse väljaku ja Kadrioru (võimu)teljel – ehk tiirleb valitsuse ja riigikogu, Tallinna linnavalitsuse ja presidendi ümber. Sisuliselt tegelevad följetonid aga omaette inimliigi – poliitikutega.
Toompea kui suur klassiruum
Muidugi seikleb siin ka väljamõeldud tegelasi (Une-Mati) ning olümpiasportlasi ja kirjanikke, samuti elustuvad mitmed Eesti armastatumad kangelased (euroskeptikutest saavad uued metsavennad). Valdavalt on aga tegelastel lastud esineda õige nime all. Ent Kivirähki tugevus seisneb teadagi reaalsetest inimestest kirjanduslike tüüpide loomise oskuses. Mõnikord on ta selleks võimendanud tegelikku imagot (Mailis Reps kui koolitüdruk), enamasti aga tuginevad Kivirähki tegelased juba tuntud kangelastüüpidele. Rajanevad ju ka tema tekstid ennekõike muinasjuttudest, rahvaluulest ja kirjandusklassikast või mujalt pärit situatsioonide, lugude ja motiivide töötlemisel ning taaskasutamisel.
Kõige suurem on tegelaskaadri voolavus mõistagi Toompeal. Tegevustik algab Siim Kallase valitsuse all, ent kolme aasta jooksul jõuavad vahetuda nii koalitsioonid kui ka ministrid – nõnda näeme sarja lõpus juba Andrus Ansipi esiletõusu. Tõelise koomika varalaeka avab aga vahepealne Res Publica tähelend Eesti poliitikataevas. Kui Vargamäel on suurem osa tegelasi-poliitikuid tehtud tugevalt nooremaks, pannes täiskasvanud käituma justkui koolilapsed, siis Res Publica lapsministreid – „pisikesi äraostmatuid” – kujutatakse suisa tembutavate poisikestena. Koos „uue poliitikaga” muutub Toompea lõplikult suureks klassiruumiks. Ja kuskile ei kao ka stseenid Oskar Lutsu kooli-klassikast – mida etendatakse tihti Kristiina Ojulandist Teele kaasabil, kes paneb valitsuse noorsandid armuvalus piinlema.
„Vargamäe lugudes” kohtabki märksa rohkem vihjeid Lutsule kui Tammsaarele. Küll on Vargamäe kohal omamoodi arhe-tüübina. Nimelt märkab lugeja õige pea, et sarja maailmale loob tausta 19.–20. sajandi vahetuse talupojaühiskond. Tegelased järgivad veel toonaseid elumustreid (Ojuland valmistab Euroopasse minekuks veimevakka). Ning nii valitsust, riigikogu kui ka parteisid kujutatakse suurperedena, mis peavad hoolitsema oma liikmete ninaesise eest.
Kuid nagu Kivirähki teostes sageli, võivad ka Vargamäel kehtida korraga mitu eri aega. Sama-aegselt on olemas nii tänapäeva kui ka talupojaühiskonna nähtused – ja samuti Nõukogude aeg. Nostalgiat Brežnevi aja järele hoitakse elus Kadriorus, kus pesitseb president Rüütel koos oma ustava sulase Tarmo Männi ja riiaka naise Ingridiga. Just siin kõneletakse kõige sagedamini endiselt liiduvabariikidest. Aga tihti elustub nõukogude aeg ka teistes olukordades, näiteks oodatakse Siim Kallast toovat oma välismaa reisidelt imeasju – Tšehhi jopesid ja Miki-Hiirega kleepse.
Et lood on kirjutatud Euroopa Liiduga liitumise ajal, siis vaadatakse Vargamäel hirmu ja ihalusega Euroopa poole – on ju suur osa tegelastest maainimesed, kellel paneb pea pööritama juba Tallinna tulek. Oma ja võõra, vana ja uue vahekord on Kivirähki loomingus olulisel kohal. Ent kuigi tema teostes on sage „arenenud maailma” järeleahvimise kriitika, karikeerivad Vargamäe lood just umbusku kõige võõrapärase ees.
Ajaloost mänglevalt
See seostub mõistagi Edgar Savisaare tegelaskujuga. Tallinna linnapea, suurpere-partei patriarhi ja karmi käega isakese maailm on loodud Vene bojaaride eeskujul. Ja nagu bojaarid Peeter Suure (Euroopasse mineku) ajal kunagi, tunneb ta pöörast hirmu kõige võõrapärase ja uue ees, olgu selleks siis telefon või kohv. Samas tuleb tõdeda, et paksudest värvidest hoolimata – või just tänu neile – kujuneb Savisaarest följetonide prominentseim ja enesekindlaim tegelane, kes näikse oma bütsantsliku muinasjutumaailmaga ja enda rolliga seal üsnagi rahul olevat.
Tasuks ilmselt küsida: mille üle Vargamäe lugudes ikkagi nalja heidetakse? Üsnagi klassikaliselt naeruvääristatakse rahaahnust, silmakirjalikkust ja vagatsemist. Ent olulisemgi on see, et poliitikuid kujutatakse argiste toimetuste juures, mis erineb üsnagi nende tavalisest lavaseadest. Vargamäe tegelased on tavalised väiksed inimesed, kelle puhul kerkivad esile pigem nende saamatus, hirmud ja inimlikud nõrkused. Tegelaste tagant, keda meedia ja pressinõustajate vahetalitusel kujutatakse kõigi raskustega toime tulevate riigiisadena, paljastuvad väikesed koomilised kujud.
Kokkuvõtteks võiks muidugi küsida, kas Kivirähki loomingut kannab tõesti klassikaline loojanguidee, mille järgi kõik ajaloos käib alla ja muutub üha pisemaks – nagu on välja pakkunud Tiit Hennoste. Võib-olla tõesti, ent kahtlemata tuleb hinnata ka Kivirähki tekstide võimet kutsuda esile vabastavat naeru. Suurte pingelõdvendajatena toimisid nii „Ivan Orav” kui ka „Rehepapp”. Mõlemad andsid või-maluse suhestada end seni tragöödia võtmes käsitletud perioodide ja sündmustega märksa mänglevamalt. Ka Vargamäe lood pakuvad võimalust naerda selle üle, mis mõnes muus formaadis kutsub esile üksnes viha ja vaenu ning pimedat süüdistamist. Tasub tähele panna, et poliitikute kõrval on tögatud ka rahvalikku arusaama, justkui peaksid ministrid ainuisikuliselt kõige eest vastutama, näiteks oma kätega laevateed jääst lahti raiuma (lk 80–82).
Andrus Kivirähk (1970)
Õppis 1988–1993 Tartu ülikoolis ajakirjandust. Ajakirjanikuna asus 1991. aastast tööle Eesti Päevalehte, kus on ametis senini. Tema esimesed raamatud ilmusid 1995. aastal: lastelugu „Kaelkirjak” ja „Ivan Orava mälestused”.
Humoristist ja följetonistist sai õige pea edukas näitekirjanik ja ka romaanikirjanik. Ilmusid teatriromaan „Liblikas” (1999) ja epohhiloov „Rehepapp” (2000). Ajaloo teemat jätkas „Mees, kes teadis ussisõnu” (2007).
Praeguseks on Kivirähk nii romaanide kui ka näidendite autorina menukaim eesti kirjanik. Lisaks on temalt ilmunud huumorikogumikke ja lasteraamatuid, ka on kirjaniku käsi olnud mängus mitme stsenaariumi valmimisel. Mart Juurega veab Kivirähk raadiosaadet „Rahva oma kaitse”, kahasse kirjutati ka telesarja „Wremja”.
Sari „Vargamäe vanad ja noored” ilmus Eesti Päevalehe huumoriküljel kolm aastat. Selle palad on avaldatud kolmes köites: „Vargamäe vanad ja noored“ (2003), „Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse” (2004) ja „Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle” (2005). „Eesti loo” sarjas ilmuvad nad esmakordselt samade kaante vahel.
