Eesti lugu: Edzard Schaper „Timukas”

Saksa filosoof Karl Jaspers kirjutas 1930. aastail, et isiksus kujuneb piirsituatsioonides, millest üks tähtsamaid on süütunne. Edzard Schaperi „Timukas” vaatleb üht sellist situatsiooni 1905. aasta revolutsiooni taustal Eestis.

 Minu tutvus Edzard Schaperiga ulatub aegadesse, kui arveldati veel Vene rublaga ning Eesti iseseisvuse asemel räägiti alles uutmisest ja avalikustamisest. Leidsin nii umbes aastal 1985 Tallinna Mündi tänava antikvariaadist Schaperi Lääne-Berliinis ilmunud esseekogu „Allakäik ja muundus”, kus kohe esimene tekst oli 1952. aastal Zürichis peetud kõne „Balti riikide tõus ja langus”. Milline üllatus!

Veelgi löövam oli sama kogumiku teine Stalini-aegne üleskutse, 1952 Berliini raadios ette kantud „Ka meie oleme Euroo­pa!”, kus joonisin tookord alla read: „Mitte kusagil maailmas ei ole inimajaloo vältel Euroopa hiilgust, suurust ja traagikat nii väheste inimeste poolt nii väikeses ruumis ette läbi elatud ja kannatatud kui Baltimaades.” Selle tsitaadiga alustasin Schaperi lühiesitlust ühes ajakirja Keel ja Kirjandus 1992. aasta artiklis, mis oli ilmselt kirjaniku esimesi taastutvustusi Eestis.

Schaperi avastasid pagulased

Üllatav ei olnud seal Mündi tänaval tookord mitte niivõrd nende lausete sisu. Märksa tähtsam oli avastus, et 1950. aastate algul oli Euroopas olnud oma kuulsuse tipule jõudnud kirjanik, kes astus täiel häälel välja Balti riikide poliitilise sõltumatuse eest. Enamik tähti kultuuritaevas hoidus tollal Ida-Euroopa küsimuses selgest seisukohavõtust, olgu siis argusest või teadmatusest. Venemaa, suuresti Stalini isikus, oli Hitleri võitja, ja seda võeti kui patukustutuskirja.

Schaperi Baltikumi-ainelised kaitsekõned andsid 35 aastat ette retoorika, mis alates 1980. aastate lõpust muutus valdavaks kogu Euroopas. Retoorika, mis siis justkui esmakordselt loodi või uuesti avastati, mis aga oli olnud jõus kõik need aastad.

Tõttasin tookord kolme rubla ja viiekümne kopika eest ostetud raamatuga Jaan Krossi juurde: näe, milline kirjanik on elanud Eestis ja Eesti motiividel ka rea teoseid loonud. Vana Jaan mühatas midagi ebamäärast, aga võib-olla lisas seejärel siiski pisut hapuka näoga silmi kissitades: kas see on seesama tegelane, kellest umbes nii Uudislehes kunagi midagi kirjutati? See oli ka kõik. Rahvalehes oli aastail 1939–1940 ilmunud tõesti paar intervjuud Schaperiga. Aga igatahes polnud Schaper tundmatuks jäänud ainult Nõukogude Eestis. Ta oli ka enne Teist maailmasõda kümme aastat Eestis elades olnud põhiliselt varjukuju.

Tõeliselt avastasid Schaperi Eesti jaoks alles pagulased ja seda just seoses ülal mainitud esseekoguga, millest algas minugi tutvus. Schaperile andsid 1950. aastail oma tunnustuse arhitekt Ervin Pütsep, kirjanik Artur Adson ja kirjandusloolane Otto A. Webermann, kõige põhjalikumalt käsitles ta loomingut keeleõpetajana töötanud Viktor Lepik, kes tõlkis eesti keelde ka Schaperi jutustuse „Täht piiri kohal” (1964). Edasisi tõlkeid andis oodata.

Schaperi-puhang Eestis 1990. aastate keskpaiku seostus Liina Lukase tegevusega. Tema kaitses Schaperist diplomitöö ja korraldas aastal 1998 Tartus rahvusvahelise Schaperi-sümpoosioni, mil­le ettekandeist ilmus valik ka eesti keeles (Looming 1999, nr 7). Vähemate tõlkenäidete järel jõudis 2002. aastal eesti keelde Schaperi peateos „Timukas” (Der Hen­ker, 1940).

1905. aasta revolutsioonist on teravaid elamusi jagada eeskätt Friedebert Tuglasel kui vahetul osavõtjal. Ülevuse ja hirmu segu­na on need peitunud tema põhiliselt sümbolistlikku toodangus­se. Realistliku heiastuse an­nab

A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” kol­mas osa, kus valitseb kõrvaltvaataja pilk.

Schaper on võtnud endale nõudliku ülesande kajastada 1905. aasta sündmusi seestpoolt. Seejuures ei poe ta mitte ülestõusnu, vaid Vene impeeriumi võimukandja hinge. Mässava rahva mahasurumiseks saadeti Eestisse 1905. aasta detsembris karistussalku, keda juhtisid kindralid Orlov ja Bezobrazov, ent ka mõned baltisaksa päritolu ohvitserid, kellest kurikuulsaim oli rittmeister Karl von Sivers. Tema korraldusel hukati Viljandimaal 72 inimest, sealhulgas alaealisi.

Kannatav kangelane

Rittmeister Sivers ongi „Timuka” peategelase krahv Ovelackeri kaudne eeskuju. Schaper loob piiripealse olukorra, kus Ovelacker mõistab karistussalga juhina algul karmi kohut rahva üle, pärast saab aga sealsamas mõisahärraks hüüdnimega Ti­mukas. Ovelackerist kujuneb mo­nu­mentaalselt kannatav kangelane, kelle hingepiinade allikaks on eeskätt Koiri talu peremees: tema kaks süüdimatut poe­ga on Ovelacker lasknud hu­kata, kolmanda aga saatnud Siberisse. Lugu lõpeb kahe mehe vastastikuse kristliku andestusega.

Artur Adson võrdleb Koiri peremeest Vargamäe Andresega, kuid see on ilmne liialdus. Eestlase siseelu kujutus jääb romaanis pigem animaalsete reaktsioonide tasemele. Schaperit huvitab peategelase süükompleks ja selle õilistumine – et mitte öelda ilustamine. Sellega ennetab ta mõnd saksa vaimu hoiakut Teise maailmasõja järel pärast natsismi kuritegude paljastamist, milles ei ole puudunud kummaline rahuldus kollektiivsest süüst.

EDZARD SCHAPER

(1908–1984)

Sündis 30. IX 1908 Saksa–Poola piirilinnas Ostrów Wielkopolskis sõjaväelase perekonnas, katsetas nii näitleja kui ka madruse elu.

1932 abiellus Eestist pärit Alice Pergelbaumiga (neil sündis kaks last).

1930–1940 elas kirjanikuna põhiliselt Tallinnas, Paldiskis ja Haapsalus.

1940 põgenes nii Nõukogude kui ka Saksa võimude poolt tagaselja surma mõistetuna Soome, oli vabatahtlik Soome armees, 1944 siirdus Rootsi, aastast 1947 kuni surmani 1984 elas Šveitsis.

Alates 1951 tunnistas katoliiklust kui „universaalseimat tööhüpoteesi”.

Alustas varakult ning kirjutas tuhandeid lehekülgi proosat, millest eesti keeles on ilmunud jutustus „Täht piiri kohal” (tlk V. Lepik 1964), katkendeid romaanist „Tütarsaar” (tlk L. Lukas ajakirjas Akadeemia 1994), „Legend neljandast kuningast” (tlk R. Tasa 1995), jutukogu „Maailma lõpp Hiiumaal” (tlk L. Lukas 1996) ja romaan „Timukas” (tlk K. Kaugver 2002, 2009).

Tõlkis saksa keelde Põhjamaade kirjandust, sh A. Kivi „Seitse ven­da” ja F. E. Sillanpää kolm romaani.