Eesti lugu: Karl Au­gust Hind­rey “Ur­mas ja Me­ri­ke”

Aja­lu­gu kir­ju­ta­tak­se ala­ti ole­vi­ku jaoks. Aja­loo­la­sed, na­gu ka kir­ja­ni­kud, ei hoia pel­galt elus mä­les­tust suur­test te­gu­dest, vaid pal­jus­ki mää­rab nen­de kaa­saeg, mis on mä­le­ta­mist väärt.

Nii võib aja­loo ene­se aja­lu­gu ol­la sa­ge­li sa­ma põnev kui te­ma ju­tus­tu­sed kau­ge­test sünd­mus­test. Ka ro­maan “Ur­mas ja Me­ri­ke” pa­kub head sis­se­vaa­det mit­te ai­nult mui­na­sae­ga, vaid sel­les­se­gi, mil­li­se­na näh­ti muist­set mi­ne­vik­ku teo­se sünnia­jal. Il­mus ju ro­maan aas­ta­tel 1935– 1936 ehk ees­ti aja­loo­ro­maa­ni tei­sel kul­da­jal. Eri­ne­valt esi­me­sest tõusu­lai­nest 19. sa­jan­di lõpus kõne­le­sid 1930. aas­ta­te aja­loo­li­sed ju­tus­tu­sed märk­sa ene­se­kind­la­mal hää­lel. Siin ei tä­his­ta­nud mui­nas-Ees­ti enam ai­nult ka­du­mal­äi­nud kul­da­jas­tut, na­gu va­rem, vaid po­lii­ti­li­selt iseo­le­vat rii­ki, mil­le pä­ri­jaks  vast­ne va­ba­riik oli end kuu­lu­ta­nud. Noo­re rii­gi hu­vist oma aja­loo­li­se iden­ti­tee­di vas­tu an­nab mär­ku see­gi, et 1937. aas­tal päl­vis “Ur­mas ja Me­ri­ke” rii­gi­va­ne­ma au­hin­na.

Hind­rey ro­maan kan­nab ala­peal­kir­ja “Lu­gu aas­ta 1000 ümber”. Soon­ta­ga­na õil­sast su­guvõsast pä­rit Ur­mas on noo­re­na sat­tu­nud lee­du­las­te juur­de pant­van­gi. Naas­tes avas­tab ta, et lu­na­ra­ha ta­su­mi­se et­tekään­del on te­malt võetud ko­gu va­ra ja ko­du, sel­le kao­tus on aga oma­kor­da vii­nud sur­ma pe­re­kon­na. Järg­nev ju­tus­tab­ki “sündi­nud ju­hi” teest ta­ga­si isan­da­sei­su­se juur­de.

Pe­re­kon­na­saa­ga kõrval on “Ur­mas ja Me­ri­ke” võimas pa­no­raam­ro­maan. Siin kir­jel­da­tak­se muist­seid maa­kon­di ja ühis­kon­da, kee­le­mur­deid ja us­ku, põllu­ma­jan­dust ja kau­ban­dust, ta­va­sid, riie­tust, toi­tu ja pal­jut muud­ki, rän­na­tes koos pea­te­ge­la­se­ga ühest paik­kon­nast tei­se. Niivõrd de­tai­li­roh­ke kir­jel­dus pa­neb aga küsi­ma: mil mää­ral käi­bib teo­ses ka­jas­tuv mui­na­sa­ja-et­te­ku­ju­tus siia­ni? Esi­teks tu­leb tun­nis­ta­da, et kui­gi va­nal priiu­se ajal on ees­ti aja­loo­tead­vu­ses kan­dev tä­hen­dus, na­pib sel­le koh­ta al­li­kaid. Pi­ke­malt kir­jel­dab muist­set Ees­tit al­les 13. sa­jan­dil loo­dud Hen­ri­ku Lii­vi­maa kroo­ni­ka. Just Hen­ri­kult pä­ri­ne­vad tea­ted ro­maa­nis nõn-da olu­list rol­li män­gi­va­te Raikküla ko­gu­ne­mis­te, hiie­kul­tu­se, Taa­ra (Hind­reyl ro­man­ti­li­selt Tho­ri­ga võrd­sus­ta­tud Too­ru), aga näi­teks ka maa­kon­da­de ni­me­de koh­ta.

Ent kui Hen­ri­ku­gi väi­de­te pai­ka­pi­da­vu­se kont­rol­li­mi­seks po­le võrd­lus­ma­ter­ja­li, siis veel­gi va­ra­se­mas­se ae­ga puu­tu­vas pea­me tu­gi­ne­ma peaas­ja­li­kult ar­heo­loo­gi­lis­te­le lei­du­de­le. Lin­namä­ge­de, ehe­te ja rel­va­de, hau­da­de jms põhjal saab jä­rel­da­da nii mõnda­gi suht­lu­se ja kau­ban­du­se, põllu­pi­da­mi­se ja ma­jan­du­se koh­ta, märk­sa ras­kem on aga saa­da et­te­ku­ju­tust too­na­sest maail­manä­ge­mi­sest ja ühis­kon­na­kor­rast. Nõnda ei pea tä­nap­äe­va uu­ri­jad võima­li­kuks maa­li­da mui­na­sa­jast nii sel­ge­pii­ri­list pil­ti, kui se­da pee­ti va­ja­li­kuks 1930. aas­ta­tel.

Märksõnaks ikkagi geopoliitika

Prae­gu­seks on kao­ta­nud oma veen­vu­se ka too­na va­lit­se­nud ja ro­maa­nis­ki pee­gel­du­vad väi­ted Ees­ti n-ö mui­nas­de­mok­raa­tiast, kus as­ju ot­sus­ta­ti ühi­selt maa-päe­va­del. Sel­li­ne ku­ju­telm har­mo­nee­rus mood­sa aru­saa­ma­ga ideaal­sest ühis­kon­na­kor­rast ja pak­kus ka kin­ni­tust oma­riik­lu­se auväär­se aja­loo koh­ta, kuid pa­ra­ku tu­gi­neb väide Raikküla “par­la­men­di” koh­ta vaid ühe­le vas­tuo­lu­li­se­le mär­ke­le Hen­ri­ku kroo­ni­kas.

Ent Hind­rey juurd­leb ka mui­nasühis­kon­na pa­ren­da­mi­se üle: kas ei tu­leks koon­da­da maa­kon­di ja maa­kait­set ühi­se ju­hi ning ehk ise­gi ku­nin­gavõimu al­la? Kui­gi te­ge­vus­tik pai­gu­tub ris­tisõda­de­le eel­ne­nud ae­ga, vaa­tab teos äre­valt tu­le­vik­ku, ai­ma­tes koos Ur­ma­se­ga et­te Ees­ti jää­mist Ve­ne ja Skan­di­naa­via krist­li­ke ku­ning­rii­ki­de va­he­le. Loo­tu­sel ühis­kon­da muu­ta aga ei las­ta täi­de min­na, vaid va­na­des­se kom­me­tes­se klam­mer­du­nud ta­lu­po­ja­rah­va vas­tu­seis saab vii­maks ja­gu sõja­me­he­li­kust Ur­ma­sest­ki. Võimu koon­du­mi­ne ei täi­tu­nud ka aja­loos ja just kil­lus­tu­mus Ees­ti­le hil­jem saa­tus­li­kuks sai­gi, ehk­ki sel­le põhjust tu­leks mui­du­gi ot­si­da mu­jalt kui rah­vu­se loiust ise­loo­must.

Vä­li­sil­mast, mis te­ge­la­si ühtae­gu pe­lu­tab ja pei­bu­tab, il­mu­vad ju­tus­tus­se ka aja­loo­li­sed te­ge­la­sed. Kiie­vi-Ve­ne suurvürs­ti Ja­ros­lav Tar­ga (u 978–1054) kõrval oman­dab sümbool­se­ma­gi tä­hen­du­se Olaf Trygg­ves­son (u 960–1000), Nor­ra esi­me­ne ris­ti­tud ku­nin­gas. Saa­ga jär­gi oli ta lan­ge­nud poi­si­na 968. aas­ta pai­ku eest­las­te kät­te van­gi ja veet­nud siin kuus aas­tat, en­ne kui onu ta va­baks os­tis.

Po­le kui­gi ras­ke ai­ma­ta, et ro­maa­nis sa­tub ta ela­ma Ur­ma­se isa pe­re­kon­da. Just seetõttu asub Ur­mas aga üsna ta­ba­valt juurd­le­ma: kas ei tu­leks ka siin­se­tel va­ne­ma­tel võtta vas­tu ris­tiusk? Lõpuks pee­tak­se Val­ge Kris­tu­se us­ku siin­se kar­mi rah­va ja maa jaoks siis­ki lii­ga peh­meks, tõlgen­da­des see­ga ka usu­va­he­tust psühho­loo­gi­li­se, mit­te sot­siaal­se muu­tu­se­na, mi­da see too­na märk­sa enam oli. Sa­mu­ti sek­ku­vad te­ge­vus­tik­ku mit­med al­li­ka­test tun­tud sünd­mu­sed. Et üsna teo­se al­gu­ses val­lu­tab Ja­ros­lav Tar­tu (na­gu see Ve­ne kroo­ni­ka­te tea­tel um­bes 1030. aas­tal toi­mus­ki), siis ku­lub­ki ro­maa­ni põhio­sa lin­nu­se ta­ga­si­val­lu­ta­mi­se oo­tu­ses. Teoks saab see aga al­les lõpu­le­hekülge­del ehk 1061. aas­tal, mil kroo­ni­ka­te jär­gi val­lu­ta­sid eest­la­sed Tar­tu ta­ga­si ja tun­gi­sid ku­ni Pihk­va­ni. Epi­loo­gi­na eest­las­te sõja­me­he­vai­mu­le lõpe­tab teo­se no­vell Sig­tu­na val­lu­ta­mi­sest 1187. aas­tal, mil­lest pa­ja­tab pi­ke­malt “Ees­ti loo” sar­jas järg­mi­se­na il­muv Au­gust Mäl­gu “Lää­ne­me­re isan­da­d”.

Tä­he­le­pa­ne­lik lu­ge­ja aga mär­kab, et kum­ba­gi la­hin­gut ei ole kir­jel­da­tud paa­ri lau­se­ga­gi, vaid es­ma­joo­nes on nen­de üles-an­deks raa­mis­ta­da arut­lu­si Ees­ti geo­po­lii­ti­lis­te olu­de ja ühis­kon­na­kor­ra üle.

Ter­vi­ku­na tu­leks­ki Hind­rey loo­dud vär­vi­ki­re­vat pa­no­raa­mi võtta eelkõige oma aja kon­teks­tis ning ku­ju­ta­da sil­me et­te mit­te ai­nult mui­na­sae­ga, vaid 1930. aas­ta­te olu­sid. See aga ei vä­hen­da su­gu­gi teo­se tä­hen­dust – tund­ma­ta siin lah­ti rul­lu­vat üht-ae­gu rah­vus­ro­man­ti­list ja -pe­da­goo­gi­list ku­ju­tel­ma mui­na­sa­jast, oleks ras­ke mõis­ta aja­loo­list eesti iden­ti­tee­ti üle­pea.

Tsitaat raamatust

•• “Kuid veri jäi elama edasi. Paistis mõnikord sajandite jooksul, et ta ei tuksugi enam. Aga siis on ta jälle tulnud kuumalt elama, pannud kihama laisema voolu ja kohisema kaugele üle kodumaa raja.”

(Lk 513)