Eesti lugu: Mait Metsanurk “Ümera jõel”

Vaevalt leidub Eesti ajaloos ühtegi teist sündmust, mille mälestus oleks sedavõrd lahutamatult seotud mõne kirjandusteosega nagu Ümera lahing Mait Metsanurga romaaniga “Ümera jõel”.

Ilmselt suudab konkurentsi pakkuda ainult Eduard Bornhöhe “Tasuja” (1880) mõju Jüriöö ülestõusu mäletamisele, ent sedagi mööndusega, sest Jüriöö mälestust on edasi arendanud mitmed teised tekstid, monumendid ja etendused. Ümera üle aga on jäänud valitsema Metsanurga romaan; ehkki see võib muutuda, kui saab teoks viimasel ajal õhus olnud kava luua teose järgi film.

Kindlasti on Metsanurga 1934. aastal ilmunud romaani tuntusele kaasa aidanud selle  kuulumine kohustusliku koolikirjanduse hulka. Teose mõjukuse juured peituvad siiski Ümera lahingu tähenduses, sest see on üks väheseid eestlaste võite nii ristisõjas kui kogu eesti ajaloomälus.

Henriku Liivimaa kroonika teatel algasid esimesed ristiretked Eestisse umbes 1208. aasta paiku, tuues endaga kaasa rohkelt vastastikuseid rüüsteretki praeguse Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti aladel.

Eestlaste retk Beverina alla 1208. aastal annab eelloo ka “Ümera jõe” sündmustikule. 1210. aastal korraldati järjekordne retk, mis suundus seekord Võnnu alla. Riiast teele asunud abiväe tõttu tuli linnuse vallutamise plaanist loobuda, kuid eestlased otsustasid tagasiteel oma jälitajaid varitsema jääda. Koiva lisajõe Ümera ääres vaenlast ootamatult tabanud rünnakuga lõid nad Kristuse Sõjateenistuse vendadest (ehk mõõgavendadest), Riia piiskopi meestest ning liivlastest ja latgalitest koosnenud väe puruks. Langenute hulgas olid ka liivlaste ristitud vanema Kaupo poeg ja väimees.

Selle nutika pisikese võidu sümboolne tähendus on kasvanud märksa suuremaks tema sõjalisest tähtsusest. Innustavavalt mõjus see ilmselt juba toona, veelgi suuremaks on lahingu süm­boolne väärtus kasvanud hiljem.

1920.–1930. aastatel hakati Eesti ajalugu mõistma igavese vabadusvõitlusena, mille sihiks oli ristisõdades kaotatud priiuse taastamine. See võimaldas kujutada ajalugu järjepideva jutustusena ning liita sama võitluse osaks nii Jüriöö ülestõus, Mahtra sõda kui ka Vabadussõda. Kui Metsanurga tegelased küsivad pärast lahingut üksteiselt, millal koidab järgmine taoline võidupäev, siis võib selleski näha kaudset viidet Vabadussõjale.

Henriku kroonikas ei öelda midagi retke korraldajate kohta. Seega võis Metsanurk pakkuda välja oma tõlgenduse, mis osutub lähemal vaatlemisel üpris erakordseks – vähemalt nõnda kanoonilise romaani kohta. Teose keskpunktiks on väljamõeldud Mägiste kihelkond. Peategelane aga on noor vanem Vello, kelle täieliseks rahvajuhiks kasvamise lugu ja mõistagi ka armuromaan loovad Ümera lahingu peamise tagapõhja.

Kuna Metsanurk oli tuntud kaasaega lahkavate teoste poo­lest, tekitas tema otsus kirjutada ajalooromaan omal ajal palju elevust. See ei sündinud siiski sugugi üleöö. Kirjanik on tunnistanud, et ta oli nooruses innukas Eduard Bornhöhe ja Andres Saali ajalooliste romaanide austaja. Juba 1925. aastal oli ta plaaninud romaani Jüriöö ülestõusust, hiljem aga Lembitust. “Ümera jõel” pidigi olema proloogiks Lembitu loole, mis aga jäi kirjutamata.

Samuti võib lugeja kiiresti märgata, et kirjanikku tema kaasaja puhul vaevanud probleemid kajastuvad ka teoses “Ümera jõel”. Metsanurk kujutab muinasaega talle omases karmilt kriitilises ja asjalikus stiilis ning realismi vaimus. See muudab tulemuse erinevaks autorit noorpõlves innustanud vanemast ajaloolisest eesti belletristikast, mis kaugeid aegu romantiseeris.

Maailmaparandajast kirjanik oli tuntud ja kirutudki oma pahempoolsete sümpaatiate poolest, ehkki tema ilmavaade kujutas endast pigem segu nii vasakpoolsetest kui ka kodanlikest ideaalidest. Nõnda pole üllatav, et ka “Ümera jõel” tõstab esikohale sotsiaalse õigluse teema. Teose kangelasteks on piirikihelkonna elanikud, kes sattusid esimestena vaenlase rünnakute alla. Peategelaste suu läbi suunab autor oma kriitika kõigi nende vastu, kes hoolivad pigem iseenese hüvest kui ühistest huvidest. Kriitika teravik suundub Sakala vanemate pihta, kes otsustavad retkega liitumise asemel kodus vara koguda ja kaitsta. Nõnda saavad Ümera kangelasteks hoopis peategelasega poolsalaja kaasa tulnud tavalised sulased. See eristab Metsanurga romaani märkimisväärselt paljudest teistest 1930. aastatel valminud ajalooromaanidest, kus rõhutatakse just “vanemate ja enamate” rolli.

Romaani ilmumise järel tekitas rohkelt poleemikat ka teose terav usuvastasus. Nagu mitmes teises Metsanurga teoses. Kirjanik ise pidas vajalikuks rõhutada, et ta ei ole mitte usu, vaid kiriku vastane. Tema tõlgendus on pea marksistlik: usk on ennekõike oopium, mis lubab rahvale paremat elu teises ilmas ja paneb seeläbi unustama makse ja koormisi. Tervikuna aga pääseb mõjule sümboolne tähendus: ristivesi toob kaasa orjamentaliteedi.

Läbi sotsiaaleetilise prisma tegeleb “Ümera jõel” eesti ajalooromaanile igiomase probleemiga: kas ja kuidas olnuks võimalik panna muistseid eestlasi ühi­selt vaenlast välja tõrjuma? Küsimuse vaagimiseks on kirjanik mitmel puhul tuginenud Henriku kroonikale. Ent pikk sõjaretke kirjeldus lahkneb Henrikust mõneski detailis: mainimata jäetakse latgalite tapmine ja piinamine. Just latgalite martüürium – iseasi, kas see ka päriselt krooniku kirjeldatud moel aset leidis – viitab aga, et sümboolne tähendus oli Ümera lahingul ka Henriku jaoks. Temale oli see üheks esimeseks teetähiseks riialaste ning vast ristitud liivlaste ja latgalite ühises sõjas paganate vastu – ning pakkus nõnda olulist tuge ristisõdade õigustamisel.

Tsitaat raamatust

•• “Siiski Mägiste vanem ei lähe koju, enne kui on tapelnud!

Silmitsedes tagasi pöördudes metsi kahel pool teed ja põlenud talude ahervarsi, sai temas otsus ikka kindlamaks, ja ta kordas enesele Oti sõnu: Ümera ei ole suur jõgi. Aga see pole tähtis, on jõgi suur või väike. Peaasi, et tast ei jää halba mälestust.

Ja omalt poolt lisas ta,

kui vannutades iseennast: ,,Et tast jääks kustumatu mälestus!””

Lk 318

Mait Metsanurk (1879–1957)

Eduard Hubel on oma kirjanikunime Mait Metsanurk laenanud oma kodukülalt – ta oli pärit Tartumaalt Metsanuka külast.

Mait Metsanurk on avaldanud hulgaliselt novelle, romaane ja näidendeid; Eduard Hubel lõi aga agaralt kaasa avalikus elus, oli üks Eesti kirjanike liidu loojaid ja esimees. Nõukogude ajal visati ta kirjanike liidust välja.

Romaanist “Ümera jõel” (1934) on ilmunud mitu trükki. Juba 1935 ilmus teine trükk, 1937 aga kolmas, koolidele mõeldud ja lühendatud väljaanne, mida toimetaja tu­gevasti redigeeris. 1956 tuli välja neljas, milles autor oli sunnitud tegema uuele võimule sobivaid parandusi. See redaktsioon on olnud aluseks ka hilisematele väljaannetele. “Eesti loos” ilmub taas 1935. aasta väljaanne.

Metsanurk on kirjutanud ka ajaloolise romaani “Tuli tuha all” (1939).