Ühtlasi võimaldab romaan pilguheitu 1960. aastatel vene kirjanduses toimunud murrangusse, mis eemaldus ametlikult soositud poolsotsrealismist. Nii pole su­gugi juhuslik, et mitmed toonased noorautorid pidid hiljem läände emigreeruma, nende seast on tuntuim kindlasti Jossif Brodski. Uues põlvkonnas, mille hulka kuulusid Jevgeni Jevtušenko, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski jt, oli üks säravamaid autoreid Vassili Aksjonov.

Aksjonovi läbimurde kindlustas lühiromaan „Tähepilet”, mis ilmus 1961. aastal ülipopulaarses Moskva kirjandusajakirjas Junost (Noorus). Ent kuigi romaani tegevus toimub peamiselt Eestis, ei ole seda varem eesti keeles avaldatud. Ilmselt oligi üheks põhjuseks Aksjonovi teoste ümber lõõmav pidev poleemika. Segadust tekitas juba kirjaniku romantilis-satiiriline, kohati groteski kalduv stiil. Lubatu ja lubamatu piire kompas ka „Tähepileti” avameelsus noorte probleemide käsitlemisel, seda on võrreldud isegi Salingeri kultusteosega „Kuristik rukkis” (1951).

„Tähepileti” tuumiku moodustavad kolm poissi ja üks tüdruk: Dimka, Jurka, Alik ja Galja. Suvel, mil Moskva keskkoolilõpetajad peaksid tegema sisseastumiseksameid, otsustavad nad hoopis ette võtta „turnee Baltikumi”. Reisist saab omalaadne täiskasvanuks saamise siirderiitus, mis omandab mitmel korral ka traagilisi noote: see tähendab kodunt lahkumist, esimesi harjutusi iseseisvaks eluks ja armastuseks, suhete selitamist vanematega jmt.

Ühelt poolt valitseb romaanis Hruštšovi sulaaeg, suvine päike ja sõjajärgse põlvkonna optimism. Helge üldmeeleolu poolest võiks seda võrrelda Georgi Daniela menufilmiga „Ma kõnnin Moskva tänavail” (1963). Teiselt poolt mär­kab lugeja kiiresti, et siinsed noored ei vasta sugugi viksi komnoore šabloonile. Need üsna skeptiliselt häälestatud tegelased armastavad lääne muusikat ja moodi, püüavad luua uutmoodi kirjandust, mõista abstraktset kunsti jne. 1960. aastate meeleolud tulevad eriti ilmekalt esile just argikultuuriga seoses. Kõnekalt on autor pööranud palju tähelepanu noorte dändide välimusele. Toona sai eriti oluliseks välismaa  noortekultuuri eeskuju: tšehhi särgid, prantsuse soengud jne. Galja näeb kord välja nagu Birgitte Bardot, kord nagu Lolita Torres. Kirjeldustele paneb punkti muusika, alatasa kostab kuskilt džässi. Vanemal põlvkonnal jääb vaid üle neid lõngusteks siunata ja küsida, kas noore kommunismiehitaja maailmavaatega on pärast teksaste jalgapanemist ikka kõik endiselt korras. Tasub ent tähele panna, et kõige teravamaks läheb uue ja vana vastasseis hoopis seoses Dimka vanema venna, kosmoseteadlase ja „salastatud seltsime­he” Vitjaga. Nimelt selgub, et te­ma väitekiri lükkab ümber liiga palju soliidseid töid. Ja kui positsioonikad teadlased kritiseerivad Vitjat, et ta on „langenud moodsate kontseptsioonide lõksu” ning „eksitab end ise teaduse ainsalt õigelt teelt kõrvale” (lk 145),  siis võib siin soovi korral näha vihjet ka neile rünnakutele, mis saatsid pidevalt kirjanikku ennast.

Tallinn – tornide linn

Ent noor nelik protestib mõistagi kogu maailma vastu, nagu terve 1960. aastate põlvkond. Ettemääratusega leppimise asemel viskavad nad kulli ja kirja. „Kuradile! Me ei jõua veel sündidagi, kui juba on meie eest kõik valmis mõeldud, juba on meie tulevik ära otsustatud. Tühjagi! Parem olla hulkur.” (Lk 29) Nad ei taha us­kuda, et elukutse valik ongi seesa­ma, mis unistus. „Meile aitab! Me ta­hame oma­­moodi ela­da.” (Lk 27) Siit hakkabki aimuma romaani isepäisus. Ning ei maksa unustada, et hulkurluse kohta kehtis Nõukogude karistusseadustikus oma­ette paragrahv.

Ajastupilti täiustab Aksjonovi anne kujutada kohavaimu. Ro­maani ju­ha­tavad sisse tabavate detailidega markeeritud Moskva elu ja melu kirjeldused. Eesti lugejale on kahtlemata kõige huvitavam romaanis avalduv „võõra pilk” 1960. aastate Eestile. On ju eestlaste kultuurimälus saanud olu­liseks elemendiks aru­saam Eesti NSV-st kui „Nõukogude läänest”. Vahest on tõesti omajagu sümboolne, et läänemeelsed erksad linnanoored satuvad romaanis nimelt „Nõukogude läände”. Siiski ei leia me romaanist Tallinna kui läänelikuma keskkonna üle imestamist, lisaks näikse „Tähepiletit” sisse juhatav Mosk­va keskkond olevat selleks ka lii­ga suurlinnalik ja sel­le moskvalastest tegelased liiga iseteadvad.

Küll illustreerib romaan üsna hästi seda, milliseks kujunes Tallinna imago 1960. aastatel. Um­bes samal ajal hakkasid korda saama Ida-Euroopa vanalinnad ning värskelt restaureeritud pä­randit asuti innukalt eksponeerima. Ka Tallinna kuvandis omandasid taas kord valitseva koha vanalinn ja romantiline keskaja­ihalus. Vanalinnamoe te­ket hoogustas omakorda tagant turismitööstus. Ka Aksjonovi poolt loodud linnapilt peegeldab eelkõige seda visuaalset kaanonit, mis oli kujunenud postkaartide, vaatealbumite ja -filmide toel: Tallinna üle domineerib vanalinn, selles annavad omakorda tooni Toompea, Kiek in de Kök ja teised tuntud vaatamisväärsused nagu vasest saiakringlid jmt. Peamiseks märksõnaks saavad tornid. Esimese asjana kuulemegi raamatus Tallinna kohta, et seal on „igavesti suur hulk vanu torne” (lk 39). Siiski ei ole „Tä­hepileti” Tallinn su­gugi muuseumilaadseks tardunud, vaid pigem ku­jutab see endast romantilist ja õdusat suvituslinna ja just see vaatenurk võib eesti lugejale üs­nagi avastuslikult mõjuda. Su­vituslikku meeleolu lisab seegi, et tegelased ööbivad Pirita randa püstitatud telgis. „On alles elu! Kuum liiv. Männid. Ka­jakad. Me­ri. ... Ees ootab õhtune Tallinn. Vanade tornide ja kohvikute linn.” (Lk 70)

Tegelaste Eesti-reisi esimest osa valitsevad niisiis turistlik tegelikkus ja ajaviide, muusika ja lõputu juuni. Ent raamatu teises pooles asub nelik tööle kalurikolhoosis Prožektor ning konjaki- ja kohvilõhna vahetavad välja sadamad, ühiselamud ja töökojad. Seeläbi liigub „Tähepileti” tegevustik justkui kuulekalt Nõukogude romaanile märksa sobivamasse taustsüsteemi, ent ka see ei pääse satiirilisest kõrvalpilgust. Dimka vaid ironiseerib võimaluse üle ennast korralikul kombel sisse seada: „Kolhoos ostab meile maja, sihukese sümpaatse, tüüpilise eesti maja. Me ostame lehma, televiisori ja tsikli. Ma astun kalandusinstituuti kaugõppesse. Kirjutan väitekirja kiludest.” (Lk 181) Töö kolhoosis on üksnes hingetõmbepaus enne tõsisemaid valikuid.

Vene keelt „imeliselt armsa aktsendiga” kõnelevad eestlased jäävad romaanis kõrvaltegelasteks. Küll tasub tähele panna, et autor on tegelastele andnud terase silma mitte ainult siinse keskkonna, vaid ka inimeste iseärasuste märkamiseks. Ja laulupeo eelõhtul võib tõdeda, et noorte moskvalaste kõrvalpilk on tabanud üht-teist üsnagi ajatut. „Klubis laulab igal õhtul koor. Igal rahval on oma veidrused: eestlastel koorilaul. Astusime koori liikmeks, et mitte teistest erineda.” (Lk 169)

Vassili Aksjonov (1932)

Aksjonov on sündinud Kaasanis. Kui ta oli viieaastane, viidi mõlemad vanemad Stalini-aegsete repressioonide ohvrina vangistusse.

1956. aastal lõpetas Aksjonov Leningradi meditsiiniinstituudi ja jõudis töötada ka provintsiarstina. 1960. aastal pü­hendus ta kirjanikukarjäärile.

Teisitimõtlejana tuntud kirjanikult võeti 1980. aastal Nõukogude Liidu kodakondsus. Seejärel on ta elanud peamiselt USA-s ja Prantsusmaal, viimasel ajal taas Moskvas.

Kokku on tema sulest ilmunud mitukümmend raamatut, sh umbes 20 romaani. Kirjanikuna on Aksjonov aktiivne siiani. 

Eesti keeles on temalt eraldi raamatutena ilmunud „Väikene vaal, tegelikkuse lakeerija” (1965), „Tee­kond tühjade tünnidega” (1974), „Armastus elektri vastu” (1979) ning „Nukra nõia rännutee” (1994).

1960. aastatel ja 1970. aastate alguses külastas kirjanik tihti Eestit, Eesti vilksatab ka teistes tema teostes. Kesksel kohal on Tallinn romaanis „On aeg, mu sõber, on aeg” (1965).