Eesti maal on tõrges uuenema

Kunstihoones avatud eesti maali aasta-näituse esinejad on jäänud iseendaks Endaksjäämise retoorikast tüdinenud nooremad maalijad viskavad villast

Reedel avati Tallinna Kunstihoones maalikunstnike liidu aastanäitus “Ich bin ein Maler”, mille põhiliseks tõmbenumbriks on seik, et kõik pildid on maalitud otse seinale.

Ära on jäänud, nagu pressiteade kuulutab, vaev lõuendi, alusraamide ja muredega, mis kaasnevad maalide transportimisega.

Alatiseks enda juurde

Muidugi oleks võinud asja endale veel mugavamaks teha ja näituse üldse ära jätta. Suur suvi käes, võiks ju ka vabasse õhku motiivile minna selle asemel, et toas kiiruga seina maalerdada.

Kummatigi ei köida haljendavad niidud ammu enam Eesti maalijaid, küll aga aetakse himuga oma identiteedi ja ametialase au taasleidmise asja. Maal ju lükati vahepeal parnassilt alla ning video ja foto anastasid ta koha.

Nüüd ronib maal aujärjele tagasi ja mitte mingi Trooja hobusena, vaid algusest peale ausalt deklareerides, et tema on maalikunst ja mitte mingi moevirvendus.

See on üsna kanooniline deklaratsioon. Mingi essentsialistlik pintsli ja lõuendi pühitsemine ainuüksi selle eest, mis nad juba on. Kunstisündmuse loomiseks jääb sellisest tautoloogiast muidugi väheks. Saab küll hunniku pilte, mille publikuks on maalikunstnike liit, kuid mitte kuskil ei näe ma kohta “väliskülalisele” tänavalt.

Kunstihoone saalid on kindlate territoriaalsete ja institutsionaalsete piirangutega ruum, mida perioodiliselt hõivavad mingid ametkondlikud alaliidud. Antud juhul siis maalijad. Mingit uut loomingulist tähenduslikkust see korraarmastus pole kaasa toonud, pigem ajendanud kunstnikke kivistuma kunagi omaksvõetud käekirja.

Noorkunstniku iroonia

Neile on oluline erineda üksteisest ja püsida registris, mis kunagi lõi nende kunstnikurenomee. Igasugune muutumine ja areng tähendaks ju näo kaotamist ning kõige otsast alustamist.

Evald Okas on teinud meile ühe suurepärase “okase”, Jüri Arrak on maha saanud järjekordse “arrakuga”, Andres Tolts “toltsiga”, Jaan Elken “elkeniga”. Maire Koll on publiku ette toonud ühe eriti hea “kolli” – väga tihe ja sügav värvistuudium. Kurvitzalt on tulnud järjekordne “kurvits”, nüüd küll veidi karikatuursem kui vanasti. Jne, jne.

Kunstnike püsiv armastus oma muutumatu loomingulise mina vastu on iroonilise repliigi pälvinud noorelt maalitudengilt Maarit Murkalt, kes on seinale maalinud tüüpilise “pääsukese” endistest aegadest. “Poiss viiuliga” on jälle näitusel, kuid nüüd juba tsitaadina noore kunstniku loomes. Ja mis oluline, vana maal pole pisikese motiivina alla neelatud mingisse uude kompositsiooni, vaid kõige täiega seinale uuesti üles maalitud.

Sama saatus on Murka käe läbi tabanud ka Tõnis Saadoja mõne aasta tagust popmaali plastmannekeenist. Nii et lootus pole kadunud, peale on tulemas noori, kes tajuvad olukorra tõsidust nalja kaudu.