Eesti majandus: kaupmeeste riik?
Ühe kodumasinate müügiga seotud Eesti ärimehe tuleva aasta majandus-prognoos kõlab: EÜE vilistlaste kokkutulekul jäävad spordivõistlused ja kultuuriprogramm ära, osalejad istuvad ringis ümber lõkke ning vaatavad vaikides tuld.
Kinnisvaraturu pidurdumise märke võib loendada hulgaliselt. Üks viimaseid on notarite koja pressiteade, et ootejärjekorrad tema liikmete jutule on möödunud aasta sama ajaga võrreldes mitu korda lühenenud.
Samas ei näe Hansapanga vanemmakro-analüütik Maris Lauri kinnisvara vallas ees midagi hullu. “Kui krahh oleks tulnud, peaks see praeguseks juba käes olema,” ütleb ta. “Järelikult seda ilmselt enam ei tule.” Lauri viitab, et võrreldes tänavu aprillis olnud tipphetkega on tehingute hinnad tõepoolest umbes kümnendiku alanenud. Mingil määral võivad need ehk veel langeda. Hindade tõsist kukkumist Lauri aga ei usu – tema hinnangul hakkavad inimesed enne seda kinnisvara ostma. Turul ju huvilisi liigub ja eestlaste palgakasv jääb lähiaastailgi üpris tugevaks.
Viimasel ajal palju kõneainet andnud pakkumishinnad on varemgi olnud alati tegelikust ostu-müügihinnast kõrgemad ning teinud läbi suuri kõikumisi. “Oleme nüüd ausad ka, seal küsiti ikka sellist jaburust, et…” ütleb Lauri. “Vahepeal paistis, et kui sa 40% kasumiks juurde ei kirjuta, siis oled loll.”
Innovatsioon või nuputamine?
Hiljuti esitlesid rahvusvahelise valuutafondi (IMF) töötajad Tallinnas uuringut* Ida-Euroopa riikide “vana Euroopaga” konvergeerumise – majandusliku lähemale jõudmise – teemadel. Uuring käsitles eeskätt välisraha sissevooluga kaasnevaid riske ja proovikive. Üks järeldusi oli aga, et võimalikult kiire lähenemise huvides võibki olla parim lahendus, kui esialgu suundub välisraha n-ö suletud ehk siseturule orienteeritud sektorisse – näiteks ehitusse ja kinnisvarasse. Seejärel peaks aga kapitalivood nobeda lähenemisprotsessi jätkumiseks muutma suunda ja liikuma peaasjalikult avatud ehk ekspordisektorisse.
Investeeringute liikumiseks ekspordile suunatud majandusharudesse läheb vaja majanduse ümberkorraldumist moel, et suurimat tulu võiks loota just avatud sektorist. Sellest protsessist rääkides tulevad alati jutuks sõnad “struktuurimuutus” ja “innovatsioon”.
Eesti teaduste akadeemia andis tänavu välja raamatu “Kaupmeeste riik”, milles Balti-uuringute instituudi juhatuse esimees Marek Tiits juhib tähelepanu, et siinmail moodustavad tööjõukulud suuremagi osa tööstusettevõtete lisandväärtusest kui näiteks Soomes. Palgad kasvavad Eestis aga hoogsalt. Selge on, et samu tooteid oluliselt kallimalt müüa ei saa. Seega tuleb välja mõelda midagi uut. Jõuamegi jälle innovatsioonini.
See protsess on tegelikult Eesti majanduses pidevalt toimunud. Eestis ei leidu enam selliseid tööstusettevõtteid nagu 1990-ndate alguaastail. Kui mõni firma kannab praegugi sama nime mida tollal, valmistab ta tegelikult midagi muud või teeb sama asja hoopis teisel moel. “See ongi struktuurimuutus ja see on tegelikult ka innovatsioon,” sõnab Lauri. “Seda on kogu aeg tehtud ja ma arvan, et see jätkub.”
“Võib-olla on [innovatsiooni mõiste – toim] natuke ülehaibitud, kuid kindlasti selle taga midagi on,” usub USA valgustitootja OsramSylvania palgal töötav füüsikadoktor Madis Raukas. Samal ajal meeldib talle endale kasutada hoopis sõna nuputamine. See ei hõlma vaid uudse leiutise tekkeprotsessi, vaid pigem värskete ideede väljamõtlemist koos nende töölerakendamisega – nii et ettevõte saab sellest ka majanduslikku kasu.
Apple ei valmista ainsatki iPodi detaili
Peavalu valmistabki sageli just majandusliku kasu osa. “Soome on tugev leiutiste, mitte innovatsiooni vallas,” tunnistab Helsingi kaubanduskõrgkooli teadmiste ning innovatsiooniuuringute keskuse direktor Seija Kuikki, kelle hinnangul saab tavaliselt komistuskiviks suutmatus leiutisi turule viia. Olulisemad lähevad turule pigem mõne rahvusvahelise suurettevõtte kaubamärgi all. Kaubamärgi omanik, müügikanalite valdaja on aga nüüdismaailmas see, kes saab endale kõige suurema tüki tulust. Näiteks disainiikooniks kujunenud muusikapleieri iPod müügitulust pistab Apple oma taskusse vähemalt 36% ja kui toode jõuab ostjani Apple’ile kuuluvas poes, siis oluliselt rohkemgi. Ometi ei valmista kontsern ise ainsatki iPodi detaili, vaid tellib kõik allhankijatelt.
Innovatsioon võib sündida iseenesest, kuid seda saab ka soodustada. “Tuleb hoolitseda selle eest, et see juhtuks,” kinnitab Kuikki. Selles osas lähevad aga arvamused lahku, kuidas seda oleks kõige õigem teha. Nii mõnigi asjatundja leiab, et suurimat edu tõotavaid majandusharusid tuleks näiteks maksusoodustustega turgutada.
Viimaste aastakümnete majandusteaduse peavoolu – ja ka Eesti senist poliitikakujundust – valitsenud neoklassikaline mõtlemine leiab üldjuhul, et riik peaks sekkuma majandusellu vaid siis, kui on näha, et eraettevõtlus ei suuda omal jõul mingist takistusest üle saada. Igasugusesse riigi otsusesse eelistada mõnd majandusharu või, jumal hoidku, konkreetset ettevõtet, suhtuvad säärase lähenemise esindajad äärmise umbusuga.
Eesti majanduslik naiivsus
Vastupidisel seisukohal on näiteks Eesti Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur, kes arvab, et siiani on eestlaste arusaamine majandusest olnud naiivsevõitu. Tema sõnul on pea kõik majandusedu saavutanud väikeriigid – nagu Iirimaa või Singapur – langetanud mingil hetkel selge valiku, mis majandusharusid eelisarendada. Isevooluteed läinud Portugal aga vaevleb pärast esialgset ülejäänud Euroopale kiire järelerebimise faasi tõsistes raskustes. Vitsur tunnistab, et siiani on Eestil sääraste valikute tegemiseks nappinud raha ja ka teadmisi. “Keerukust ei olegi võimalik ühe pauguga omandada,” leiab ta. “Nüüd oleks aeg.”
Mittesekkumise pooldajad väidavad, et riigi roll peaks olema eeskätt ettevõtluseks sobiliku majanduskeskkonna loomine. Selleski vallas leidub hulgaliselt mõtteainet.
Mõne jaoks võib-olla ootamatult on kriitika alla sattunud Eesti paljukiidetud ettevõtluse tulumaksustamise süsteem. Kriitikat teevad nii majandus-analüütikud kui ka ettevõtjad. Investeerimispanga Evli Securities AS partner Veikko Maripuu leiab, et praegune korraldus – tulumaksu võetakse firmast väljavõetavalt kasumilt – muudab ettevõtjad laisaks. Kuna kasumi väljavõtmisel tuleb osa summast loovutada riigi kaukasse, eelistavad omanikud investeerida selle pigem firmasse, mitte teenitud rahaga midagi uut arendada.
Eesti kaubandus-tööstuskoja korraldatud ettevõtjate küsitlusele vastanutest ei olnud 59% Eesti majanduspoliitikaga rahul. Tööjõupoliitika kõrval oli peamiseks murelapseks just maksupoliitika.
Eesti majandus 2008 – mida oodata?
Millised näivad aga majanduse lähema tuleviku väljavaated?
Inflatsioon jõuab oma tippu ilmselt järgmise aasta alguskuudel. Eesti Panga prognoosi järgi näeme inflatsiooni aeglustumist järgmise aasta teisel poolel, kui pääseb mõjule majanduse kasvu pidurdumise survel tekkiv palgaootuste kahanemine, aasta keskmise näitajana aga alles ülejärgmisel aastal. Eesti Pangaga sarnaseid hinnatõusuprognoose on esitanud ka näiteks rahvusvaheline valuutafond (RVF) ja Euroopa Komisjon.
Eesti majanduse suhtes seni kõige pessimistlikumat häält teinud Danske Banki analüütik Lars Christensen ei ole veel oma prognoosi uuendanud.
Teistsugust arvamust esindavad Lauri ja SEB Eesti Ühispanga ökonomist Hardo Pajula, kes usuvad, et ka aasta keskmine hinnatõus pidurdub juba järgmisel aastal tublisti. Kõige kiiremat aeglustumist ootab Pajula, kelle enda prognoos jääb tegelikult SEB ametlikus analüüsis kirjas olevast viiest protsendist märksa madalamaks. Ta viitab, et rahapakkumise kasv on Eestis juba praegu oluliselt aeglustunud. Järgmisel aastal peaks selgesti ilmnema ka nõudluse mõju, kui negatiivsest foonist mõjutatud ettevõtjad – kaubandus-tööstuskoja uuringu järgi ootab vaid 11% firmadest majanduskeskkonna paranemist – investeeringuid kokku tõmbavad. “Mina usun, et inflatsioon kipub üldjuhul olema rahanduslik nähtus,” ütleb Pajula.
Lauri nõustub sellega, kuid mitte täielikult. “Ma võib-olla arvan, et administratiivne efekt on tugevam ja mõjub kauem,” osutab ta eesseisvale aktsiiside tõusule. “Aga ma ei välista, et see võib ka niimoodi olla.” Ta rõhutab, et aasta algul tõusevad hinnad kaupadel ja teenustel, mis moodustavad ligikaudu poole tarbijate ostukorvist. Järelikult peab muid kulutusi kokku hoidma. See aga viitab, et ülejäänud kaupade osas võib oodata hinnalangust.
Muidugi, üpris keeruline on ette näha selliseid muutujaid kui maailma nafta- ja toiduhindade muutumine. Kui rahvusvahelises ajakirjanduses eelistatakse rääkida peamiselt biokütuste nõudluse suurenemisest, mis ajab teraviljahinda üles, siis Lauri juhib pigem tähelepanu asjaolule, et tänavu on pea kõiki olulisemaid teraviljakasvatuspiirkondi tabanud ikaldus. Kahte järjestikust samavõrd kehva viljasaagiga aastat peab Lauri ebatõenäoliseks. “Parimal juhul hakkavad teraviljahinnad järgmisel aastal langema, halvimal juhul nad kasvavad aeglasemalt,” usub ta ning lisab kütuse kohta: “Ega naftahind nüüd ka siis lõpmatuseni kasvada ei saa.”
Europäikese kuma
Kindlasti hakkavad selle peale nii mõnelgi kõrvad liikuma. Kui inflatsioon alaneb näiteks kolme protsendi kanti, võib ju silmapiiril märgata kerkiva europäikese kuma? Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmine näib ju peaaegu käegakatsutav? Nii lihtne see siiski ei ole.
Maastrichti kriteeriume on nimelt kokku viis. Majanduse järsk aeglustumine võib seada kahtluse alla rahandustingimuse täitmise. Hansapanga majandusprognoosi negatiivse stsenaariumi puhul võib järgmise riigieelarve puudujääk ulatuda koguni 3,5%-ni SKT-st – Maastrichti kriteeriumi piirest välja. Miinusesse jäävat riigieelarvet prognoosib Hansapank ka oma baasstsenaariumis, nagu ka SEB. Esimene kahe, teine ühe protsendi võrra SKT-st.
Lauri nimetab riigieelarve nõrgaks kohaks käibemaksu, mille laekumine oktoobrikuus vähenes. Tegu võib küll olla ühekordse efektiga, kuid ettevaatlikkusele sunnib kolme teguri kombinatsioon. Esimene on eraisikute vähenev tarbimine. Teine aga impordi kahanemine – käibemaksu võetakse ju ka sissetoodavatelt kaupadelt. Kolmas faktor, eksport, aga jätkab kasvu. Eksportkaupadele aga maksab riik käibemaksu peale.
Ühtaegu võib uskuda, et kui riigieelarve täitmine kujuneb oodatust pingelisemaks, püütakse tulevatel aastatel kulutusi koomale tõmmata. Või näiteks loobutakse tulumaksu edasisest alandamisest. Eelarvet on püüdnud vähemalt sõnades tasakaalus hoida ju kõik Eesti varasemad valitsused, koalitsiooni koosseisust hoolimata. Lauris tekitab siiski ettevaatust, et kui viimastel aastatel on püütud riigieelarve koostamisel hoida konservatiivset liini, siis nüüd näib olevat võetud suund pea piiritu optimismi poole. “See teeb natuke hirmu,” ütleb ta.
Pajulas äratab euro-ootuste seisukohalt iseäranis kahtlusi hoopis kolmas tingimus – intressimäär. Eestil aga puudub otseselt teiste riikidega võrreldav näitaja – vähemalt viieaastane riiklik kroonivõlakiri. Seepärast kõrvutatakse kontrollmuutujaga hoopis erasektorile minevate viieaastaste kroonilaenude intressimäära. Kuna eurodes ja kroonides antavate laenude intressimäärade vahe on tänavu kasvanud, pelgab Pajula, et majanduse jahtudes võib see lõhe veelgi laieneda.
Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmise puhul tuleb arvestada ka asjaolu, et Brüsseli ja Frankfurdi poolt kostab hääli, et tulevaste eurokandidaatide puhul hakatakse hoolega uurima ka hinnatõusunäitaja tulevast jätkusuutlikkust. Euroopa Keskpanga (EKP) juhatuse liige Lorenzo Bini Smaghi võttis hiljuti kriitiliselt sõna Sloveenia aadressil, kes küll pääses aasta algul euroalasse, kuid kelle inflatsioon on nüüdseks kerkinud üle 5%.
Sama Bini Smaghi põhjustas meie kandi pangandusringkondades tõsist ärritust, kui näis oktoobri alguses Ida-Euroopa teemalisel konverentsil peetud kõnes vihjavat, et valuutakomitee ei pruugi olla kiiresti arenevate riikide jaoks sobiv rahasüsteem. “Nõuded euro suhtes fikseeritud vahetuskursiga seotud eelarve- ja struktuuripoliitikale võivad olla liiga ranged, et avaldada vastumõju väga madalate reaalintressimäärade protsüklilisele mõjule,” lausus ta muu hulgas. “See võib viia buumi ja krahhi tsükliteni, millega võivad kaasneda väga tõsised kohanemiskulud, mis võivad reaalset konvergentsi aeglustada.” Ehk maakeeli: valitsuste valmidus eelarvekulusid koomal hoida võib olla poliitilistel põhjustel liiga madal, et vältida valuutakomiteega riigis madalate eurolaenuintresside puhul paratamatult tekkivaid järske tõusu- ja mõõnatsükleid. Nagu me vähemalt mingil määral oma kinnisvaraturul näha võime. Valuutakomiteed on Ida-Euroopas Eestis, Leedus ja Bulgaarias, euro suhtes jäigalt fikseeritud on ka Läti lati kurss.
Devalveerimistont
Bini Smaghi ei soovi oma ettekannet täpsemalt kommenteerida – tavaliselt on sellised kõned valmistatud ette hoolega, iga sõna kaaludes. See aga jätab võimaluse igasugusteks tõlgendusteks. Esimesena pääses löögile Christensen, kelle meelest võis kõne väljendada frustratsiooni Ida-Euroopa valitsuste vähese reformiinnu pärast. Esmajoones tõi ta esile Läti. Christensen arvas ka, et sõnavõtt võis olla vihje, et kui mõnel fikseeritud kursiga riigil tekib oma valuuta väärtuse hoidmisega raskusi, ei tule EKP enne appi, kui kohustused sunnivad. Ametlike eurokandidaatide rahasüsteemi ERM2 reeglid nimelt lubavad kuni 15-protsendist kursikõikumist.
Leidub aga hoopis teinegi tõlgendus. Euroopa Komisjoni koridoridest pääseb viimasel ajal kuuldavale kõmu, et rahasüsteemiga ERM2 – mille liikmesus on euroga ühinemise eeltingimus – liituda soovivat Bulgaariat ei taheta hea meelega klubisse vastu võtta, kui riik valuutakomiteest ei loobu. Seda kinnitas Reutersile ka Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupanga EBRD peaökonomist Erik Berglöf. “Euroopa Komisjonis leidub sellele palju vastalisust,” nentis ta. “Nad tahavad, et blokiga liituv valuuta oleks olnud avatud rahvusvahelisele survele.” Võimalik, et selles valguses tuleks näha ka Bini Smaghi kõnet.
Euro kasutuselevõtu vajalikkuses ei saa kahelda. See on ainus võimalus unustada lõplikult viimastel nädalatel lendu lastud devalveerimishirm. “On kummaline, miks kõigis fikseeritud valuutakursiga riikides levivad aeg-ajalt devalveerimisjutud,” imestab RVF-i missiooni juht Franciszek Rozwadowski. “Isegi sellistes riikides, kus tasuks rääkida hoopis revalveerimisest.”
Nii võib devalveerimistont oma pea ukse vahelt sisse pista seni, kuni Eesti pole turvaliselt euroalasse jõudnud. Palju on räägitud sellest, kuidas devalveerimine ei tooks Eestis kellelegi kasu. Mis loomulikult ei tähenda, et seda ei võiks juhtuda.
Tillukesed Põhjamaade pangad
Valuutakomitee kindlustab, et kogu Eesti Panga poolt ringlusse lastud raha on 110-protsendiselt kulla- ja valuutareservidega tagatud. Raha loovad majanduses aga ka kommertspangad. Kui inimene paneb raha oma hoiuarvele, peab pank sellest kohustusliku määra – Eestis on see praegu 15% – reservi jätma, ülejäänu võib aga näiteks välja laenata. Üldjuhul jõuab väljalaenatud summa keerdkäike pidi lõpuks taas kellegi pangaarvele. Seejärel võib pank raha taas edasi laenata – olles loomulikult kohustuslikud 15% kõrvale pannud. Ja nii edasi.
Sel moel mitmekordistub raha hulk võrreldes sellega, mille Eesti Pank ringlusse laskis. Loomulikult ei ole kommertspankadel sellisel juhul võimalik omavahenditest kogu hoiuarvetel olevat raha korraga välja maksta. Kui mõnel siinsel pangal peaks tekkima rahanappus, võib eeldada abistavat kätt näiteks Stockholmi emapangast, kes paneb teele vajaliku koguse eurosid või Rootsi kroone. Need vahetatakse Eesti Pangas Eesti kroonide vastu, nood aga makstakse välja. Konservatiivse käitumisega silma paistnud Põhjamaade pangad aga võivad rahanappuse korral loota rahvusvahelistele kapitaliturgudele. Ei ole kahtlustki, et vähegi normaalse majandusolukorra puhul selline süsteem toimib. Mis saab aga tõsise kriisi korral? Ei ole ju ka põhjamaiste pankade ressursid lõputud. Tegelikult on Põhjamaade pangad ülejäänud maailma mõistes üpris tillukesed.
Arengurahanduse ekspert professor Jan Kregel, kel on ÜRO heaks töötades õnnestunud erinevaid finantskriise vaata et näpuga katsuda, leiab Möttes avaldatud intervjuus, et suuremahulise ja püsiva kapitali väljavoolu korral ei ole Eesti Panga reserv piisav. Iseküsimus on, mis peaks säärase väljavoolu käivitama.
Eesti Panga vastuse Kregeli hinnangule võib tegelikult kokku võtta ühe lausega: meie suhtes see ei kehti, sest me oleme EL-i liige. See lause tegelikult ei olegi nii jabur, nagu mõni võiks esmapilgul arvata. Valdavalt on siia investeerinud EL-i ühisturul tegutsevad ettevõtted, kelle tulevikuplaanid on siinse piirkonnaga tihedalt seotud. “Arvan, et ei ole lihtsalt nii palju sellist raha, mis välja jookseks, et pangad tühjaks jääksid,” leiab Lauri.
Kui vaadata eri majandusanalüüse, siis ei leia nende seast ühtegi vähegi pädevat, mis näeks võimalust, et Eesti majanduskasv jääb lähiaastail “vana Euroopa” omale alla. Sellisel juhul ei ole ka sealtkandi ettevõtetel mingit majanduslikku põhjust siit pageda. Samuti ei ole keskpanga reserv ainuke varu, mis on Eestil häda korral olemas. Oma reserv on ka valitsusel, lisaks saavad pangad tuua välismaalt tagasi oma investeeringuid sealsetesse väärtpaberitesse. Ka võimaldaks Eesti vähene riigivõlg vajadusel kaasata välisraha.
Monetaarapokalüpsis?
Pajula maalib võimalikust monetaarapokalüpsisest teistsuguse pildi. Siinne majandus pidurdub järsult, hinnatõus langeb nullilähedaseks või koguni negatiivseks. Pajula juhib tähelepanu, et Argentinaski ei devalveeritud peesot mitte kõrge inflatsiooni ja majanduskasvu aastail, vaid pärast aastatepikkust deflatsiooni – üldise hinnataseme langust – ning majandussurutist. Mingil hetkel tulid töötuks jäänud rahvamassid tänavaile ning kuudepikkuse verise mäsu järel langes valitsuse ja keskpanga jõupingutustest hoolimata ka peeso.
Sisuliselt räägivad nii Kregel kui ka Pajula sama juttu, kuigi lähenevad sellele erineva nurga alt. Esimene vaatab devalveerimiseks vajalikku sündmustejada välisanalüütikuna kaugest ja kõrgest elevandiluutornist, teine rõhutab kohalikuna riigisisest aspekti. Jutt käib aga siinse majanduse täielikust kollapsist. Ja loomulikult on mõlemale selge, et säärane asjade käik on lähiaja Eestis pea võimatu. Alles hiljuti teavitas ju statistikaamet kolmanda kvartali rekordiliselt madalast töötusest.
* Bems, R, Schellekens, P. Finance and Convergence: What’s Ahead for Emerging Europe? IMF Working Paper WP/07/244. Oktoober, 2007
