Aleksander ja Marta Warma 1952. aasta juunis koos Otto Kumeniusega tema restoranis Barcelonas. Otto Kumenius (snd 1912) oli Soome vastuluureohvitser, kes korraldas eestlaste saatmist Rootsi pärast Soome ja Nõukogude Liidu vaherahu sõlmimist 1944. aastal. Hiljem tegutses Rootsis ja Hispaanias. Warma kirjutab Kumeniusest: „Põgenikega liitus ka üks kaitsepolitsei ametnik, kes hiljem kirjutas enese arvele suuri teeneid, mida temal tegelikult ei olnud, kuigi ta Stockholmis palus minult enda julgeolekuks vastava tõendi, mille ta ka sai.” Eesti Riigiarhiiv

Warmal on teiste selles sarjas ilmunud mälestuste autoritega mitu ühist joont: ta oli pärit lihtsatest oludest nagu enamik esimese põlve eesti eliiti, sõitis maailmamerel nagu Pitka, jõudis vanemohvitseri auastmeni nagu Hinnom, oli Eesti riigipea nagu Rei. Kui suure osa William Tominga mälestustest moodustab Tartu rahu sõlmimisega seotud sündmuste detailitäpne ülevaade, siis Warmast sai Eesti riikluse hävitamise kroonik.

Warma säilitas hoolega oma tegevuse käigus kogunenud dokumente, kirjavahetust ja päevikumärkmeid. Oma raamatu nimetas ta kroonikaks ja kroonika see ongi: otseseid mälestusi on kaante vahel vähe, paljuski on need vaid selgitused, mis viivad ühelt publitseeritud dokumendilt teisele. Tänapäeval on paljud Warma avaldatud dokumendid uuesti avaldatud, kuid sageli see meile ei meenu. Nii on ka praegu – rääkides eeskätt Eesti iseseisvuse kaotusest ja rahvuslike ringkondade tegevusest Teise maailmasõja ajal – kasulik avada Warma raamat ja järele vaadata, millest õieti räägitakse.

Aleksander Warma arhiiv asub Rootsi riigiarhiivi Balti arhiivis ja tema materjali on palju kasutatud – viimati alates diplomaatia uurijatest Eero Medijainenist ja Magnus Ilmjärvest kuni koguteoseni „Tõotan ustavaks jääda...” (2004). 2008. aasta detsembri Diplomaatias arvustas „Diplomaadi kroonikat” Matti Maasikas – diplomaadi seisukohast.

Diplomaat Leedus ja Soomes

Warma alustab 1938. aastast, kui ta pärast tosinat aastat tööd välisministeeriumis, saatkonna-nõuniku ja peakonsulina määrati saadikuks Leedusse. Tema lühikesest kirjeldusest selle aja kohta jääb kõlama eeskätt diplomaatiliste ringkondade lootusrikkus sõja eelõhtul. Olukorra tõsidust pandi tähele, kuid usk asjade positiivsesse lahenemisse oli palju suurem. Klaipeda/ Memeli Saksamaale loovutamise nädala pärast Tšehhimaa annekteerimist 1939. aasta märtsis jätab Warmagi peaaegu tähelepanuta, ehkki see oli Leedu olulisim välispoliitiline sündmus tema saadikuks oleku ajal.

Parajasti baasidelepingu sõlmimise ajaks kutsuti Warma Tallinna. Kaunases asendas teda oma soovil president Pätsi hõimlane Jaan Lattik, Warma uueks asukohaks määrati Helsingi. Pea stenograafilise täpsusega kirjeldab ta Nõukogude Liidu poolt Eestile peale sunnitud vastastikuse abistamise lepingu läbirääkimisi Moskvas. Enne Helsingisse minekut määrati Warma välisministeeriumi esindajaks Eesti sõjaväelastest koosnevasse komisjoni, mis pidi Nõukogude kõrgemate ohvitseridega läbi rääkima baasidelepingu alusel Eestisse paigutatava Nõukogude Liidu sõjaväekontingendi suuruse ja asukohad. Warma sobivuse komisjoni liikmeks otsustas kindlasti asjaolu, et ta oli eruohvitser, rahvusvahelise õiguse asjatundja ja seitse aastat Nõukogude Liidus töötanud. Muidu oma sõnaseadmises ettevaatlik Warma ei kõhkle osutamast mõne Eesti kõrgema ohvitseri ülevoolavale sõbralikkusele ja isegi alandlikkusele Punaarmee kindralite suhtes. Kohe pärast nende läbirääkimiste lõppu algasid läbirääkimised saksa vähemuse Saksamaale ümberasumise üle, mille Eesti delegatsiooni liikmeks määrati jälle Warma. Ümberasumisprotokolli täisteksti toob ta oma mälestustes ära. Tema järeldus ümberasumisest kajastab hästi haritud eestlaste seisukohta: „Tollel oktoobrikuu hommikul oli minul tunne, nagu oleks ümberasumisega Eesti küljest üks osa ära kistud, kuigi ma baltlaste suhtes olin reserveeritud sellest peale, kui 1918. aastal meie rahvaga kaasa elasin selle alandava suhtumise, mis Saksa okupatsioonivõimude varjul baltisakslaste poolt avalikuks tuli.”

Soome jõudis Warma mõni päev enne Talvesõja algust. See maa ei olnud talle võõras: 1906. aastal oli ta koos vanematega Soome kolinud ja ehkki läks järgmisel aastal merele, töötas ta aeg-ajalt Soome sadamates ja veetis Soomes ka suure osa oma Vene mereväes teenimise ajast. Warma missioon Helsingis polnud kerge: ta esindas NSVL-i survele alistunud hõimuvendi, kes pidid Soome vastase sunnitud liitlasena pealt vaatama, kuidas Nõukogude  pommituslennukid tõusevad Eesti lennuväljadelt Soomet pommitama. Warma kuulis Eesti ja eestlaste kohta palju kibedaid sõnu, kuid leidis ka mõistvamat suhtumist, sealhulgas president Kyösti Kallio ning mitme soome haritlase, poliitiku, sõjaväelase ja riigiametniku poolt.

Saadik ilma riigita

Pärast Eesti okupeerimist ja Nõukogude Liitu inkorporeerimist 1940. aastal katkestas Warma saatkonna tegevuse. Eesti okupeerimisel ta pikemalt ei peatu. Sellest allpool. Soome võim, kes kuni 1941. aasta juunini pidi arvestama Nõukogude Liidu seisukohtade ja pärast seda Saksamaa omadega, ei tunnustanud Eesti saadikut ametlikult, kuid võimaldas tal Soome jääda ja Eesti asja ajada. Saatkonna hoone tuli siiski venelastele loovutada.

Aastad 1940– 1944 on Warma katnud peamiselt kirjavahetuse, kohtumiste üleskirjutuste ja dokumentide tsiteerimise ja refereerimisega. 24. septembril 1940 moodustasid Warma, August Rei ja Heinrich Laretei välisdelegatsiooni, mille ülesandeks seadsid Eesti esindamise jätkamise. Hiljem tegeles Warma ka eesti põgenike staatuse korraldamisega ja oli seotud Soome armee eesti vabatahtlike liikumisega. Tema riigita diplomaadi positsioon, aga ka elutarkus takistas teda nii kapten Talpaku ümber koondunud rahvuslike tulipeade, Saksamaa poole kiikavate tegelaste (Aksel Kristian) kui ka Suur-Soome aktivistide (Vilho Helanen) aktsioonides kaasa löömast. 1944. aastal oli Warma kontaktis Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega, olulisem osa sellest kirjavahetusest on avaldatud raamatus „Tõotan ustavaks jääda...”. 1944. aasta septembris palus Soome võim tungivalt tal Soomest lahkuda. Soome oli muutumas Nõukogude Liidu protektoraadiks ega suutnud garanteerida Warma julgeolekut. Sellega raamat lõpebki.

Millest Warma ei ole kirjutanud? Mälestuste kirjutamise ajal oli ta Eesti riigipea eksiilis. Juba see seadis piirid asjadest rääkimisele, mis pidid veel aasta-kümneiks suletud arhiividesse jääma. Teiseks oli diplomaatilises tegevuses nii mõndagi, mida pagulasavalikkus poleks mõistnud. Ja kolmandaks: Warma teadis, et tema raamatut loetakse hoolega KGB-s. Täna teame, et Warma kohtus 1940. aasta suvel Karl Särega, kes käis valepassiga Soomes, et meelitada Eestisse Leo Looring alias Johannes Meerits. Ta ei kirjuta eesti ohvitseridest, keda NKVD 1940. aasta sü-gisel Soome või Soome kaudu luurama üritas saata. Ta ei kirjuta oma kokkupuutest Johan Pitka 1944. aasta ettevõtmistega ega Jüri Uluotsa Soome toomise katsest. On veelgi asju, mille kirjutamata jätmist ei saa põhjendada üksnes sellega, et autoril ei tulnud need kirjutades meelde. Alati jääb midagi ka ajaloolastele.

Warmale heidetakse ette tema 1940. aasta 1. juulil Varese nukuvalitsuse välisministrile Nigol Andresenile kirjutatud kirja: „/.../ kuigi ma ei ole oma ilmavaateliste tõekspidamiste poolest kommunist, pean ma Vabariigi praeguse valitsuse töökava, mis avaldatud valitsuse deklaratsioonis ning täiendatud selgitavate sõnavõttudega üksikute valitsuse liikmete poolt, eesti rahva ja riigi huvides otstarbekohaseks ning aitan selle elluviimisele oskuste ja võimaluste piires kõigiti lojaalselt kaasa. /.../.” Sellise kirja kirjutamiseks polnud nähtavat vajadust ja põhjendus, et nukuvalitsuse oli nimetanud ametisse põhiseaduslik president, polnud kogenud diplomaadi vääriline. Ent üks Warma diplomaadikarjääri kaugemale ulatuva tähendusega õnnestumisi toimus vaid kuu aega hiljem. 7. augustil 1940 ta ametlikult vaid katkestas Eesti Helsingi saatkonna tegevuse, mitte ei lõpetanud seda. 1992. aastal oli see üks asjaolusid, mis võimaldas väita, et Soome ei ole Eesti okupeerimist kunagi tunnustanud.

Aleksander Warma

(22. juuni 1890 Viinistu –

23. detsember 1970 Stockholm)

Sündis talupidaja ja kaluri kümnelapselise pere kolmanda lapsena. Õppis valla- ja ministeeriumikoolis.

1907–1914 sõitis merd ja töötas Soome sadamates, viimati oli esimene tüürimees. 1910–1913 õppis Käsmu ja Narva merekoolis ning tegi 1914 Riias kauge-

sõidukapteni eksami.

1914–1915 teenis Suomenlinna sõjasadama abilaevadel ja oli 1915–1916 vabapalgalisena mereväes. Osales mineerimisel, sai III ja IV järgu Georgi risti.

1916 astus tegevteenistusse, tegi mitšmani eksami ja oli 1917–1918 miiniveeskja Zeja vahiülem.

1918–1920 osales Vabadussõjas. Kuna põdes 1918. aasta sügisel raskel kujul grippi, teenis mere-väe staabis. Alates 1919. aasta juunist kuni sõja lõpuni mereväe staabiülema kohusetäitja, 1919 ülendati leitnandiks.

1920 sai I liigi III järgu Vabadusristi, tasuta maa (võttis selle asemel kompensatsiooni) ja rahalise autasu.

1920 tegi Tallinna õpetajate seminari eksamikomisjonis keskkooli lõpueksamid. 1920–1924 õppis Tartu ülikoolis õigusteadust ja 1929 kaitses magistri-kraadi.

1920 suurtükilaeva Mardus komandör, 1920–1924 mereväe staabi juriskonsuldi kt ja samal ajal mereväe kadetikooli mere-sõjaõiguse lektor. 1924–1926 sõjaministeeriumi kodifikaator. 1923 ülendati vanemleitnandiks, 1926 kaptenmajoriks, 1926 läks erru.

1926–1927 välisministeeriumi juriidilise büroo, 1927–1931 administratiivosakonna juhataja. 1931–1933 Moskva saatkonna nõunik, 1933–1938 peakonsul Leningradis.

1938–1939 saadik Leedus, 1939–1940 Soomes. 1940–1944 elas Soomes ja täitis ametlikult tunnustamata saadiku kohustusi. 1944 septembris läks Soome võimu soovitusel Rootsi.

1953–1962 Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse välisminister ja kohtuministri kt ning haridus- ja sotsiaalministri kt. 1962–1963 peaministri asetäitja, välisminister ja kohtuministri kt.

1963–1970 Eesti eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis.

Paguluses oli üks Eesti Liberaal-Demokraatliku Koondise rajajaid, abiesimees, esimees ja auesimees. 1963–1970 Eesti Rahvusnõukogu esimees. Oli ka ajalehe Teataja välispoliitikatoimetaja ning toimetuse ja kolleegiumi liige.

Kaks korda abielus: esimene abikaasa Anni snd Pulk (1891–1957, lahutati 1927), teine abikaasa Marta snd Alep (1906–1995). Lapsi ei olnud.

2002. aasta augustis maeti tema ja ta abikaasa põrm ümber Tallinna Metsakalmistule.