Eesti Kirjandusmuuseum

Karl August Hindrey oli mees, kes iseseisvuseelse ja -aegse Eesti maavillase kultuuripõhivooluga ei sobinud. Ta ise kirjutab: „Oli juba minu kasvatus ja minu senine eemalolek hoopis teistes ringkondades mind nagu mujale asetanud...” Ta oli õppinud Peterburis ja Lääne-Euroopas ning ka päritolult pigem saks kui talupoeg. Samal ajal oli ta liiga andekas, et teda lihtsalt ignoreerida. Ta tundis isiklikult enamikku olulisemaid Eesti avaliku elu tegelasi, rääkimata Viljandi, Pärnu ja Tartu koolikaaslastest ning Peterburi eestlaskonnast. Muu hulgas oli Hindrey igapäevane külaline EÜS-is Tartus ja seisnud ka Riia Vironia asutamise juures, mille vapi kavandi ta joonistas.

Seekord ühtede kaante vahel avaldatavad mälestused katavad 35 aastat autori sünnist kuni tädimehe surma ja Pakkuli talu müümiseni 1910. aasta paiku. Esimeses osas jõuab autor Pärnu gümnaasiumist väljalangemiseni, teine osa käsitleb põhiliselt Treffneri gümnaasiumis õppimise aega ja kolmas osa kunstiõpingud Peterburis ja Münchenis. Neljanda osa „Murrang” põhisisuks on Hindrey läbielamised Pariisis ja viies osa „Tõnissoni juures” katab aastad 1904–1910. Loomulikult ei olnud Hindrey pidevalt välismaal. Niisiis kirjutab ta palju ka oma isatalust Ruhja lähedal ning seltsielust Riias, Tartus, Pärnus ja mujalgi.

Koolipoiss ja kunstiüliõpilane

Tegemist ei ole päris tavaliste mälestustega, kus kõik rangelt kronoloogilises järjekorras lõpuni jõuab. Ta teeb pikki kõrvalepõi-keid ja tagasivaateid ning pühendab palju ruumi nii inimeste ja olude välisele kirjeldamisele – ikkagi kunstnik – kui ka eluteel kohatud isikute ja rahvaste psühholoogilisele analüüsile, mis siis oli ka mõneti moeasi. Kuid Hindrey on hea kirjutaja ja tema mälestuste lugemine ei lähe isegi kiirel ajal kunagi päris tüütuks. Siiski tahaks kirjastajatega nuriseda: parema loetavuse huvides tulnuks laiemale avalikkusele suunatud väljaannet veidi kommenteerida. Kahjuks ei kuulu saksa keel enam kolme kohaliku keele hulka – rääkimatagi prantsuse keele oskusest – ja osa teksti jääb seetõttu tavalugejale arusaamatuks. Samuti on muist buršielu termineid, mida autor kasutab ka üliõpilaselust väljaspool asuvate asjade seletamiseks, praegu teada vähestele asjatundjatele. Ajalukku on hääbunud mõned omaaegsed iseenesestmõistetavused: näiteks kus oli Viljandis „stifti vastas” või kes teab enam, mida tähendab maltreteerima?

Abja õllepruulist isa saksakeelses kodus kasvanud Hindrey, kelle lapsepõlve parim mängukaaslane oli parun Walter Sta-ckelberg, Abja mõisa omaniku poeg ja hilisem Tartu advokaat, ei olnud päris tavaline 19. sajandi viimase veerandi eesti koolipoiss. Peenemas seltskonnas liikumine ja kodus omandatud perfektne saksa keel andsid talle hea ettevalmistuse, kuid ka enesekindluse, millest koolielus rohkesti tüli tõusis. Kõige rohkem meeldis talle õppida rüütelkonna Viljandi maagümnaasiumis, mille õpilased ja õpetajad Hindreyle meeltmööda olid. Kuid siis pani isa poja hoopis Pärnu gümnaasiumi, mis oli kroonugümnaasium ja kus õppis hoopis teist masti seltskond: Pärnu pürjelite ja laeva-omanike ning aadlimeeste võsude kõrval ka hulk ebamäärasemat päritolu poisse, nende hulgas poolakaid, venelasi ja juute, lätlastest rääkimata. Pärnu gümnaasiumis jäi Hindrey „istuma” – õpetajate pahatahtlikkuse tõttu, nagu ta väidab – ja isa pani ta Tartu Treffneri gümnaasiumi, mis on ju üldiselt tuntud kui esimese põlve eesti haritlaskonna oluline sepikoda.

Hindrey mälestused Treffneri koolist ja Treffnerist endast on aga eranditult negatiivsed. Eriti vastumeelt on talle Treffneri füüsiline vägivald õpilaste vastu. Tartust lahkub Hindrey diplomita ja astub Peterburis Stieglitzi kunstikooli. Sealgi tekib tal sekeldusi ja ta degradeeritakse kuulajast vabakuulajaks, mis tähendab stipendiumist ilmajäämist. Pärast isa surma hakkavad ka perekonna rahalised võimalused kahanema, kunstistuudiumi Münchenis ja Pariisis veedab Hindrey juba peaaegu näljapajukil. Alles Pariisi-aja lõpuks hakkab laekuma sissetulekut joonistuste ja ajalehe-artiklite eest.

Muidugi ei olnud Hindrey ajastu ja olude süütu ohver ja sellisena ta end ka ei esita. Kuldses keskeas kirja pandud mälestustes tunnistab ta valehäbita oma puudusi: boheemlusele kalduvat loomust, oskamatust rahaga ümber käia, ülbet iseteadlikkust ja tapluslusti. Harva loobus ta võimalusest au eest välja astuda. Vehklemiskunsti valdas ta hästi ja ka püstolilaskmises ei kuulunud viimaste sekka. Hindrey ei tee saladust ka linna- ja üliõpilaselu toonastest varjukülgedest, alates mõõdutundetust võlgadetegemisest ja joomisest kuni psüühiliste kokkuvarisemiste, enesetappude ja üliõpilaste seas hoogsalt levivate suguhaigusteni.

Hindrey oli eestlasest balti burš, kes kunagi ülikoolis ei õppinud. Ta kirjutab: „Tartus läbisõidul viibisin ma sagedasti kauemgi, kui seda tavaliselt läbisõitude puhul tehakse. Mind köitis üliõpilaselu, minus oli tungi teda kas või natukenegi kaasa teha ühes tema eriliste vormidega ja comment’iga, vahest seda rohkem, et mul paaril korral „külgesündinud kommangitunnet” öeldi olevat – Münchenis nimetati seda Comment im Leibe – ja et ma vastava kirjanduse kaudu ette olin valmistatud, kus üliõpilaselu etendas suurt osa, nagu Panteniuse „Üksi ja vabas” [mille ta ka eesti keelde tõlkis], või päämistki, nagu Gregor Samarowi „Saxoborussenides”.” Ta annab värvirohke pildi toonaste kõrgemate seisuste elu sellest poolest, mis oli eesti mälestuskirjanike jaoks kas lihtsalt tundmatu või mida nad sageli häbenesid kui liiga saksalikku.

Baltlasest eestlaseks

Ehkki pärit talupojaseisusest – tema teadvusse jõuab see õieti alles välispassi soetades, kuhu seisus märgitakse –, on Hindrey enesetunnetuselt esialgu baltlane või õieti mulgiohtu baltlane. Eesti päritolu pole talle probleemiks, ehkki keskkond on suuresti saksakeelne. Juba lapsepõlves selguvad mõned kahe vahel oleku positiivsed küljed: kui parunivõsul Walteril lubatakse küll mängida temaga, kuid mitte talumeeste ja saunikute lastega, siis Hindrey jaoks pole see probleemiks. Hindrey puutub kokku kõigi Liivimaal elavate rahvastega – peale eestlaste ja sakslaste ka lätlaste, venelaste, juutide ja poolakatega – ning tema eelistused, vähemalt veerandsajandilises tagasivaates, tunduvad langevat eestlaste kasuks sakslaste kõrval. Igal juhul leiab ta juutides, venelastes, poolakates ja eriti lätlastes, Pariisis elades ka prantslastes rohkesti negatiivset, mis aga ei takista isiklikke südamlikke suhteid kõigi nende rahvaste esindajatega. Tema väljendusviis on seejuures poliitkorrektsuse-eelselt otsekohene.

Mahajäänud Vene impeerium oli eelkõige seisuslik riik, mis seisusepiiridesse takerdus ja mille alamad iga hinna eest oma seisuseväärikusest maksimumi püüdsid võtta. Nooremad ja maailma näinud inimesed suhtusid asjasse juba kompleksivabamalt, lubades sedakaudu isegi demokraatiat tögada: „Isa oli tal millegipärast tõeliseks riiginõunikuks saanud [tõelise riiginõuniku teenistusaste andis pärandatava aadlitiitli] ja Nany v. E. tarvitas selle kaudu saadud aadlipredikaati ainult väljamaal, sest see iseäranis demokraatlikes maades, nagu seda Prantsusmaa on, väga kasulikuks osutub.”

Hindrey noorusaeg möödus venestusajal, mis rööbiti eesti rahvusliku liikumise tõusuga seadis ta rahvusliku valiku ette. Kõrgklass poleks teda kunagi enda sekka arvanud – Walteri sünnipäevale Liivimaa maagümnaasiumis õppimise ajal kutsuti vaid rüütelkonna liikmed, lapsepõlve südamesõber jäeti ukse taha. Saksikute kadakate ja madalamast seisusest pärissakslaste seltskond teda ei veedelnud. Ühest Taageperas käigust kirjutab ta: „Esimest korda ajasin ma siis ühe naisterahvaga eesti asjadest juttu, kõnelesime Koidulast ja tol ajal esile kerkivast Anna Haavast. Kõnelesime kõige puhtamas mulgi keeles, mitte saksa keelt nagu see muidu viisiks oleks olnud, ning see jutuajamine oli jälle üks verstapostike edasi sel teel, mis mind eestluseni viis.”

Hindrey säilitab kainelt iroonilise suhtumise ega astu vihaste saksavastaste sekka: „Kuidagiviisi vastumeelt on mulle alati olnud 700 aasta rõhutamine esiteks ja sellega ühenduses oleva jus primae noctis’e esile toomine. Võisin siiski aru saada teatavast depressioonist, mille all pidid olema inimesed, kes endid tundsid segaverelistena ja kes eestlaste poolt rõhutatud eesõigust, mis aga alati ja igal maal on olnud suurte ja tugevate eesõigus, nüüd ikka veel kandsid oma kurvas mälestuses. Selle mentaliteedi vastu ilmus ka pilt juba märtsikuus. Saksa üliõpilane küsib eesti üliõpilaselt: „Kuulge, härra Saar, teil olevat minuga palju sarnasust – kas teie ema mitte meie juures toatüdrukuks ei ole olnud?” – „Ei, parun, aga mu isa oli teie juures kutsariks.” Ja kes tundis meie maa ja mõisa vahekorda, see teadis, et võimalused palju väiksemad ei olnud kui mõisnikele ette heidetud, kuid kaugeltki mitte reeglipäraseks saanud nähtused.” See on ju palju tervem vaatenurk kui mõne ajaloolase läinudnädalane Mahtra-manitsus kolmveerand sajandit hiljem.

Karl August Hindrey

(15. VIII 1875 – 9. I 1947)

Sündis Abja mõisa jõuka õlle-pruuli pojana. Hiljem ostsid vanemad Pakkuli (Pakla) talu Naukše¯ni mõisa all Ruhja kihelkonnas Põhja-Lätis. Pärast isa surma pidas talu Hindrey õe-mees, kes läks pankrotti. Perekond oli sunnitud enne I maailmasõda talust loobuma.

Õppis Viljandis Friedrich Kuhlbarsi algkoolis ja Liivimaa rüütelkonna Viljandi maagümnaasiumis, seejärel Pärnu gümnaasiumis ja lõpuks Hugo Treffneri gümnaasiumis Tartus. Gümnaasiumi ei lõpetanud. 1894–1898 õppis Alexander Stieglitzi kunstikoolis Peterburis.

1898–1904 elas vaheldumisi isatalus ning õppis ühe semestri Münchenis Anton Ažbè kunstikoolis ja kaks talve Pariisis. Pariisis hakkas kirjutama eesti lehtedele ja neile karikatuure joonistama.

1904–1928 toimetuse liige, ajakirjanik ja karikaturist Postimehe ja Päevalehe juures

Aastatel 1905–1915 ja 1923– 1924 enda asutatud Postimehe pilkelisa Sädemed tegevtoimetaja, 1925– 1926 Päevalehe pilkelehe Kratt toimetaja

1917–1918 osales eesti rahvus-väeosade asutamises, oli Eesti Sõjaväelaste Tartu Komitee esimees, Vabadussõja ajal rindekirjasaatja.

1927 tegi reisi Kongosse, millest avaldas reisikirja „Kongosõit” (1929).

Aastast 1928 vabakutseline kirjanik, elas Tartus.

1941. aasta suvel Tartus aktiivne Omakaitse liige

1944 jäi Eestist lahkumisega hiljaks. Väidetavalt peideti ta vana sõbra, 1940. aastal pärispunaseks pööranud August Alle kaasabil Iru vanadekodusse, kus elas Hans Kuuse nime all kuni oma surmani.

Loe veel: