Eesti muusikud panid Soome publikule VR-prillid pähe
Helsingi galeriisse Forum Box kogunevad inimesed. Istekohti on vähe, paarkümmend, aga see-eest on kõik välja müüdud. Maalid galerii seintel asenduvad publiku jaoks peagi hoopis 360-kraadise videopildiga Eesti loodusest. Nimelt jagatakse igale kuulajale virtuaalse reaalsuse prillid, kust paistab raba, meri, surnuaed või mets. Need kohad on olnud heliloojate Scott L. Milleri, Tatjana Kozlova-Johannese, Liisa Hirschi ja Märt-Matis Lille teoste otsesed inspiratsiooniallikad.
Neljast teosest koosnevat virtuaalreaalsuskontserti „Vaata enda ümber, vaata enda sisse” kuulis publik sellisel kujul (Milleri „Raba” on varem näidatud-esitatud ka näiteks Baltoscandalil) esimest korda möödunud novembris Estonia kontserdisaalis. Prestiižse uue muusika festivali Musica Nova kutse on muusikutel taskus olnud juba pikemat aega.
Mõte sündis 2015. aastal, kui ansambel U: esines Rotterdamis foorumil Classical Next, Euroopa ühel tähtsaimal uue muusika esitlemise üritusel. „Vaatasime seal ka ise ringi ja nägime üht huvitavat virtuaalreaalsusseadet. VR-prillides iseenesest ei ole midagi uut, aga sealne firma otsis koostööd muusikutega. Tärkas mõte ühendada nüüdismuusika virtuaalreaalsuse võimalustega,” räägib Taavi Kerikmäe. Otsustati vastuvoolu ujuda. „Me ei tahtnud minna virtuaalreaalsuse tüüpilisse efektsesse sähvimisse, videomängulisse esteetikasse, vaid kasutada neid võimalusi, taasloomaks looduslikku keskkonda.”
Virtuaalreaalsusega kaasneb mõningane nihestatus. „Loodus tundub läbi VR-prillide natuke imelik. Vaade ja värvid on teistsugused ja see teisitiolemine avab teised uksed,” sõnab Tarmo Johannes. Publik on avastanud, et helid tunduvad niimoodi omakorda väärtuslikumad, erilisemad. „Kontserdil elavas esituses mängitud helid, mis publikut ümbritsevad, jõuavad inimesteni palju paremini kui akadeemilisel kontserdil,” ütleb Johannes.
Seega tellitigi neljalt heliloojalt teosed, kus oleksid algusest peale ühendatud kõik kihid. Heliloojad käisid Eestis oma lemmikpaikades, tunnetasid õhkkonda ja otsisid teostele läbivat kontseptsiooni. Ent tehnilist suutlikkust tuli järele oodata. „Eestis polnud 360 kraadi võtteid veel võimalik filmida, Hollandi partnerite hinnad olid jällegi liiga kõrged,” selgitab Johannes. Mõtteid arendati Rein Zobeliga firmast Maru VR, kellega koostöös videod lõpuks filmitigi. Spetsiaalne tarkvara, et muusika pildiga sünkroniseerida, kirjutati koostöös USA St. Cloudi ülikooliga.
„Kujunes nii, et kõik neli heliloojat – Scott L. Miller, kes armus Eesti loodusesse, Tatjana Kozlova-Johannes, Liisa Hirsch ja Märt-Matis Lill – kirjutasid väga sissepoole vaatavat muusikat. See käivitas neid kohe,” lausub Kerikmäe. Nii saab publik Märt-Matis Lille muusika saatel mere peal olla, Liisa Hirsch viib ta aga raiesmikule, kust oleks justkui juba langetustraktor üle käinud. Kozlova-Johannese muusikaline ringkäik algab surnuaialt ja Milleri puhul leiab kuulaja end keset raba.
Uudne lähenemine on toonud ka uut publikut. Kui novembris Tallinnas Estonia kontserdisaalis esimest korda kõik neli lugu ette kanti, oli ansambel U: liikmetel põhjust rõõmustada.
Saalis oli üksjagu uusi inimesi (suuremat osa oma kuulajatest teavad nad juba ammu nägupidi) ja ka lapsi. „Kihvt oli, et üllatunud paistsid olevat mõlemad pooled. Nii meie n-ö stammkunded, keda üllatas virtuaalreaalsuse pool, kui ka need, kes omakorda olid kursis tehnoloogiaga, aga kuulsid nüüd midagi uut,” kirjeldab Kerikmäe.
Ansambel U: on mulle juba tükk aega olnud nagu pere. Kui nemad midagi ette võtavad, on sellega lihtne kaasa minna. VR-projekt tundus tore, Scott L. Milleri lugu, mis oli esimene, olin enne juba paar korda kuulnud. Mulle meeldis ka mõte valida üks kindel koht, mille põhjal muusika kirjutada. See on sedasorti intiimsus, mille ise tekitada saad. Valisin kohaks mere. Algul tahtsime paadis filmida, ent objektiivsetest faktoritest muutis selle keeruliseks üks lihtne põhjus: tuul. Seda ei oleks olnud hiljem võimalik merehaiguse tundeta vaadata. Lõpuks valisime filmimiseks Purekkari neeme, mis on mandriosa põhjapoolseim punkt, ühtlasi üks kitsamaid ja pikemaid ribasid, mis merre ulatub. Meri on keskkonnana tohutult dünaamiline, tahtsin sellist dünaamikat ka muusikas kasutada. See on üks selle projekti suuri võlusid, high tech ja ürgloodus käsikäes.
