Et film on tulnud selline, nagu ta tuli, tuleneb lavastaja valitud sisemisest loogikast, millega lastakse peategelaste kehastajatel dramaatilistes võtmekohtades stiili ja vormi huvides käivitada kogu oma keha ja hääle füüsiline jõud. Ekspressiivse dramaatika kõige ilmekam näide on noore Aliide (Laura Birn) laamendav asjadepurustamine, kui armastav naine saab lõplikult teada, et ihaldatud mees Hans (Peter Franzén) ta tunnetele mitte sugugi ei vasta.

Näitlejad paiskavad oma dramaatilise valu ekraanile liigutuste, pilkude ja karjetena, nii et tundeid on kohe küllaga. Ainult et publikule pole jäetud erilist võimalust kaasa tunda ega kaasa mõelda – kõik on puust ja punaselt ette ära tehtud.

„Puhastus” on film vaimsest ja füüsilisest terrorist, mis kerkib ja areneb filmi algusest lõpuni. Koos traagilise lõpplahendusega ja peategelaste pääsemisega, mis selle žanri juurde kuulub. Zara pääseb päriselt ja vana Aliide läbi puhastustule. Ainult et põneviku põhivõte on ohu mittenäitamine. Oht on saladuslik ja hoomamatu ning sellisena hirmus. See katarsise tasapind puudub soomlaste „Puhastuses” täiesti.


Avalehele
81 Kommentaari
Loe veel: