(Foto: Tallinnfilm)

„Eesti inimesele korralikud sarjad meeldivad,” kommenteerib filmisarja edu Ekspress Grupi kirjastuse Hea Lugu juht Tiina Kaalep. „Miinusesse pole ükski sari – nii neli filmisarjale eelnevat raamatusarja kui nüüdne filmisari – õnneks jäänud.” Kaalep kinnitas, et järgmisena plaanitakse koos Eesti Päevalehega taas välja anda filmisarja ja see koosneks Eestis tehtud lastefilmidest. Selle kavandatava sarja üksikasju, ammugi siis nimetusi on veel vara välja öelda. Lastefilmide plaadid ilmuks käesoleva aasta teises pooles.

Ots otsaga kokkutulemisest on vast tähtsam positiivne tõuge, mille Eesti Päevaleht tänu filmisarjale sai. Plaadisarja ilmumine suurendas lehe tellimist, üksikmüük kasvas aga tänu plaatidele lausa kordi. Lehe leviga tegelevad inimesed väitsid, et mõnel nädalavahetusel osteti laupäevast Eesti Päevalehte üksikmüügist neli korda rohkem, kui ilma plaadisarjata oleks ostetud.

Mõte tiksus ammu

„See mõte tiksus mitmes peas paralleelselt ja on tegelikult päris vana,” ütleb kirjastuses plaadisarja algusest lõpuni vedanud toimetaja Vallo Kalvik filmiklassika sarja tekkeloo kohta. „Kui ilmus raamatusari „Eesti lugu”, tegin nimekirja, kus peaaegu iga raamatu kõrvale sattus samateemaline film või teleseriaal. See oli omamoodi algus.” Üheks sarja tähtsaks tõukeandjaks oli Eesti Film 100 vedur Jaak Lõhmus, kes nägi võimalust vastastikuselt kasulikuks ettevõtmiseks. Eesti Päevaleht aitas sarjaga esile tõsta saja-aastaseks saanud filmikunsti ja see omakorda tõstis Eesti Päevalehe mainet.

Enamasti jäid plaatide müügiarvud 5000–8000 piiresse. Silma torkab, et vaatajate eelistus on veidi kaldu komöödiate poole. Näiteks müüdi Sulev Nõmmiku filmi „Siin me oleme”, mis ilmus sarjas tema teostest esimesena, ühtekokku 10 027 tükki. Samas oli ka filme, mis polnud sisult sugugi komöödiad, kuid mida osteti rohkesti. Näiteks müüdi üle 8000 Laiuse „Ukuarut” ja Kaljo Kiisa „Nipernaadit”.

Sarja esimeses otsas olnud plaatide müüginumbrid on veidi suuremad kui viimaste filmide omad. „Sama toimus meil ka raamatusarjadega, ka seal oli täheldatav väike langus,” ütles Kalvik. „Inimesed ostavad vähem, kui sarja uudsuse võlu on kadunud.” Siiski on ka sarja lõpuotsas omad hitid: üle 6000 plaadi müüdi „Noort pensionäri” ja „Keskea rõõme”.

Mõni film müüdi lõpuni läbi

Filmi „Detsembrikuumus” produtsent Artur Talvik linateose müügitulemuse üle ei kurda. „Film oli müügis kohe pärast kinolevi, ehk siis alles neli aastat tagasi,” kommenteeris Talvik enam kui kuuetuhandelist müüginumbrit. „Seda arvestades on praegune tulemus väga hea. Olen küll kuulnud etteheiteid, miks on plaadid müügis ainult ühe nädala. Vahel kujunes nii, et mingeid plaate lihtsalt polnud saada. Tegelikult ma olen sellest sarjast lihtsalt vaimustatud. Tegemist on suurepärase kollektsiooniga, olen uhke, et see mul kodus on.”

Sarja lõppakordina leiavad ka plaadid, mis müügist järele jäid, endale uue omaniku. Need on otsustatud annetada Eesti koolidele, et väärt filmid teeks seal harivat tööd. Partneriteks on haridusministeerium ja Eesti õpilasesinduste liit, kes korraldavad plaatide koolidesse toimetamise.

Möödunud nädalal toimus Konstantin Pätsi vabaõhukoolis müügist üle jäänud plaadikomplektide komplekteerimine. Kahjuks pole terveid komplekte enam võimalik kokku panna, sest mõne filmi puhul mingeid jääke ei jäänud. Filmid, mis esimestena otsa said, olid mõlemad Kaljo Kiisa tehtud – „Vallatud kurvid” ja „Nipernaadi”. „Vallatud kurvid” on ka sarja ainuke film, mille tiraaži veidi suurendati.
10-aastane filmisõber: leidsin ülihäid filmeChristofer Kivipalu
filmisõber

Sari on põnev ja väga huvitav. Hea mõte teilt. Filmide tase on kümneaastasele hea, välja arvatud „Hukkunud Alpinisti hotell” või „Ideaalmaastik”. Võib-olla on need liialt rasked kümneaastase mõistuse jaoks.

Lastefilme oli kahjuks ainult kaks ja mõlemat olen varemgi näinud. Minu arvates peaks enam tegema ajaloolisi filme. Võib-olla mind see lihtsalt huvitab.

Ülihead ja minu jaoks täiesti uued filmid olid „Jõulud Vigalas”, „Naerata ometi”, „Kõrboja peremees”, „Ukuaru”, „Mäeküla piimamees”, „Need vanad armastuskirjad” ja „Nimed marmortahvlil”.

„Siin me oleme”, „Sügis”, „Viimne reliikvia” ja „Noor pensionär” on kuld! Naeran ja vaatan ja jälle vaatan ja naeran. Vanad väga head näitlejad! Olen õnnelik sellise kogumiku üle. Ostan uue riiuli ja panen nad aukohale. Pärandan oma lastele. Ja vaatan kasvades ikka veel ja veel.

Loodan, et leiate uusi filme ja sari jätkub. Tegelikult olen ma igatepidi suur filmifänn. Äkki saab minust ka kunagi filmikirjanik.

(Christofer oli noorim klient, kellega kirjastus Hea Lugu kokku puutus. Ta ostis endale enamiku sarja plaate.)Filmisari on ilus soovKatrin Kissa
filmiprodutsent

Eesti Päevalehe poolt on see suurepärane ettevõtmine ja ilus soov viia Eesti filmid pea 7000 inimese riiulisse.

Suur osa filme vaadatakse ära digitaalselt ja DVD väärtus ei ole mitte selle filmi vaatamise võimaluses, vaid mingi olulise autori teose omamises. Selle sarja puhul siis olulisemate Eesti filmide omamises.

Kergemat sorti etteheide on mul ehk selle sarja kujundusele ja filmide valikule. Kujunduse põhjal võiks arvata, et tegemist on Eesti filmide easy listening’iga, mis nii mõnegi filmi puhul on ülekohtune.

Valiku mõttes on kokku sattunud justkui kohustuslik kinoklassika „Ideaalmaastik”, „Kõrboja peremees”, „Hukkunud Alpinisti hotell” ning filmikunsti seisukohalt üsna ebaõnnestunud „Sügis”, „Need vanad armastuskirjad” jne.

Nii et minu poolt on kahetised tunded – tänu ja leigus käsikäes.Vanade filmide digiteerimisel oli raskusi paljuTanel Viksi
MTÜ Digikeskus tehnoloogiajuht

Kõige rohkem oli digiteerimisel tegemist „Vallatute kurvidega”, kuna filmil oli palju füüsilisi defekte. Lisaks muutuvad paljud tehnilised probleemid nähtavaks alles filmi digimise järel – näiteks kokku liimitud plaanide liimijälg jääb laiekraanfilmilt näha, kuna digisime kõik nö servast-serva. See kõik tuleb käsitsi korrigeerida. Vanasti lõigati kinos või teles üsna suur osa kaadrist ära, seetõttu me ka senini ei näinud neid jälgi. Enamik filme sai õnneks siiski digiteeritud 35 mm vahenegatiivilt. Palju oli ka filmi tera ühtlustamist, mõnest alavalgustatud plaanist tuli sisuliselt filmi tera välja filtreerida, sest muidu ei oleks mitte midagi näha olnud - nt „Libahundi” puhul.

Pahatihti tuli ette, et mõne positiivfilmi puhul oli iga rull erinevat tooni: üks rohekas, teine sinakas jne. Positiivilt digiteeritud materjal oligi tehniliselt kõige problemaatilisem – positiivfilm on võrreldes negatiiviga väiksema dünaamilise ulatuse ning pahatihti ka kõikuvama tehnilise kvaliteediga.

Üsna mitme digiteeritud positiivfilmi puhul võib rääkida heal juhul 720 p optilisest resolutsioonist, sest omaaegsete mängufilmide kopeerimise ja ilmutamise kvaliteet ei olnud tasemel ning ka filmikaamerates kasutatud optika oli üsna kõikuva kvaliteediga. Palju olenes ka filmist, mida kaameras kasutati, selle kvaliteedist ja ilmutamisest ning ka omaaegne valguse ja värvi korrektsioon ei olnud nii täpne kui see praegu on. Vanasti korrigeeriti tervet plaani, kas sinisemaks-külmemaks või mängiti kontrastiga, praegu saame lisaks sellele ka pildist detaile selekteerida ja töödelda ainult neid. Nii tegime näiteks „Tuulte pesas”, kus Jüri Piiri silmade värvi hoidsime ümbritsevast peaaegu mustvalgest, soojast monokromaatilisest taustast lahus.

Väikest viisi probleemiks on ka see, et tänapäeva inimesel on suurelt ekraanilt nähtavale pildile üsna suured ootused. Kui neid vanu filme tuleks digikinos näitamiseks ette valmistada, tuleks iga film sisuliselt uuesti arvutis restaureerida, et see vastaks standarditele.