Eesti pasteet alpi aasal: Meeland Sepa ja Erik Alalooga kunst Baselis
Juba teist nädalat esineb Culturescapesi kultuurifestivalil Sˇveitsis Baselis Eesti loominguline eliit. Koorilauljad, orkestrandid, dirigendid, heliloojad, kirjanikud, näitlejad, ühiskondlikud mõtlejad – in corpore va banque, kogu rahvus ühel kaardil.
Kaunist ja lüürilist pärdilik-mustonenlikku üldmuljet kipuvad samas lörtsima paar sotsiaalse ambitsiooniga teatrit ja kaks kunstnikku, kel on üht-teist öelda kogu selle etnotsentristliku lahterdamise kohta. Ja nimelt: “Esst Ethnische pasteten in Estnischen nischen!” Selle Ilmar Laabanilt laenatud lausega juhatavad kujurid Erik Alalooga ja Meeland Sepp sisse oma “masinanäituse” Mitte galeriis Baseli kesklinnas. Mekkigem etnilist pasteeti Eesti kastmes, tuleks ehk sürrealismihõngulist üleskutset tõlkida.
Ausalt öeldes on kohe näha, et mõlema kujuri huviks on fileerimine, konditustamine, kastreerimine, perforeerimine ja raseerimine. Rümba leiab külastajate seast ikka. Just sellist seksikat tapamajahõngu võib sõõrmeis haista tundelisem vaataja, kes seni lillepiltide vahel liblikaid jahtinud. Sest Mitte galeriis on kitsas, igal pool turritavad roostes rauast tööriistad, okkalised mehhanismid, lõikelauad ja -rauad. “Give me hell, that turns me on!” nõudis prostituut ühes düstoopias tuleviku kontrolliühiskonnast.
Alalooga ja Sepp mõõdistavad inimkeha, olles valmis kohe kirurgiliselt sekkuma, kui avastavad mõne häiriva kõrvalekalde või mutatsiooni. Antiikne mälestus Prokrustese sängist, milles iga teeline venitati vajadusel pikemaks, et tal pea maha raiuda, elab edasi murena keha pärast. Muidugi ei topita näitusel kedagi päriselt “korrektsioonimasinasse”, hakkliha ei tule, verd ei pritsi. Kuid see ei tähenda, et kogu etteaste kuulub Laabanist inspireeritud ulmade valda.
Väljapääsu pole loota
Inimkeha ei koosne ainult luust ja lihast ning Eesti toppimine Euroopa konteksti pole ainult logistiline ülesanne. Räägitakse ka sotsiaalsest kehast, vajadusest muganduda õige kehahoiu, lauakommete ja kõnepruugiga. Eesti, mida parajasti kostitatakse vaheldumisi suhkrutrahvide ja eurotoetuste präänikuga, ägabki ju hetkel kultuurilise ümberkasvamise trahviroodus. Eesti lällavaid tõusikuid peksab Skandinaavia ajakirjandus ning kauboikapitalistlikku mentaliteeti nuhtleb Brüsseli distsiplinaarkoodeks. Kindlasti väljume selle kadalipu teisest otsast klanitud yuppie’de ja trendikate bimbodena, usaldusväärse tööjõuna kapitalismi orjaturul.
Alalooga ja Sepa korrektsioonimasinatega on aga see häda, et neil pole seda “teist otsa”. Sisseläinud peavad jätma igasuguse lootuse. Nii nagu Eesti Euroopa ja Nõukogude Liidus – silti “EXIT” pole kuskil. Ime siis, et lõksupüütud inimesed raiuvad meeleheites uusi avausi ka oma kehasse. Eesmärk pühitseb.
