Eesti näitus räägib küll meie avaliku ruumi ühe konkreetse paiga ajaloost, kuid vahendid ja viis, millega seda tehakse, tõstab meie paviljoni teiste arhitektuuribiennaalil osalevate riikide seast esile - need on pärit tänase, kui mitte homse päeva arhitekti tööriistakohvrist, sobides hästi Eesti e-riigi ambitsioonidega. Näituseruum reageerib külastajate liikumisele - sõltuvalt sellest, kus vaataja parasjagu seisab, avaneb tema ees seinal erinev lõik Tallinna bastionivööndi ajaloost tekstis ja pildis. Edasi liikudes sulgub eelmine pilt ning avaneb järgmine. Nii meelitab ekspositsioon vaatajat ringi jalutama, katsetama ja mängima. Info kõigi külastajate liikumise kohta kogutakse omakorda kokku ja nii selgub, milline osa näitusest, milline lugu on paelunud kõige suurema hulga vaatajate tähelepanu, milline kõige väiksema hulga. Ühelt poolt kontrollib vaataja ruumi, teiselt poolt teeb ruum vaatajate käitumisest järeldusi.

Arhitektuuribiennaali peakuraator, arhitekt Rem Koolhaas nimetas biennaali avamise pressikonverentsil digitaalsust arhitektuuris ühkes teemaks, mida ta töö alguses kõige olulisemaks pidada ei osanudki. Kuid näituseprojekte täna vaadates on selge, et üks arhitektuurimaastiku olulisemaid sündmusi, Veneetsia arhitektuuribiennaal vaatab ilmselgelt ka tulevikku ja uurib digitaalsuse kasvu ning selle mõju füüsilisele ruumile ja arhitektuurile, samuti arhitektuurile. Vanasti oli arhitektuur tumm, aga täna saab arhitektuur inimestelt ehk kasutajatelt infot koguda ning arhitektile tagasisidet anda. Homse päeva oluliseks küsimuseks on see, kelle käes on uues maailmas kontroll ehitatud keskkonna üle.