Praegu on Eestis üle 900 laulukoori. Helilooja Karl August Hermanni suur unistus on meie uhkete laulupidude, kooride ja puhkpilliorkestrite näol küll täitunud, kuid kutselisi koore, mis panevad Eesti kui kooririigi i-le täpi peale, on nende seas kõigest kaks (ja lisaks kaks ooperikoori, mis ei anna iseseisvaid kontserte).

Veel tosina aasta eest sai Eesti uhkusega rääkida kolmest kutselisest koorist – Eesti rahvusmeeskoorist (RAM), Eesti filharmoonia kammerkoorist (EFK) ja Eesti Raadio koorist (ERK). Nüüd aga nendib suur osa Eesti tippdirigente ja muusikategelasi, et suure segakoori taasloomise vajadus on ilmselge, kuigi selle koori loomise ees on tõsiseid takistusi. Seni ostetakse kooriteenust sisse Läti segakoorilt Latvija, sest see on mitu korda odavam enesele millegi nii põlise loomisest (Latvija segakoori Eestisse kutsumine maksab keskmiselt 130 000 krooni kord, täpne hind oleneb esituskordadest, teosest ja koosseisust).

Dirigent Eri Klas tõdeb, et see on uskumatu: “Eesti on maailmas unikaalne koori- ja muusikariik. Meil seisab laululaval mitukümmend tuhat koorilauljat ja me tõstatame küsimuse, kas meil jätkuks veel lauljaid 70-pealise professionaalse segakoori jaoks! Kui meil on olemas sisuliselt kolm suurt orkestrit, siis miks me arvame, et suurde segakoori ei jätku lauljaid! Meil on muusikaakadeemia, kus koolitataksegi lauljaid. Kõik lauljad ei mahu nii või teisiti marjamaale ja suurele lavale, kuid segakooris oleks nende hääl väga hinnaline.”

Suure segakoori vajadus

1995. aastal tegevuse lõpetanud ERK oligi tüüpiline suur segakoor, kus asutamisaastal (1945) oli 48 lauljat ning tipphooaegadel keskmiselt 70–80 palgalist lauljat. Kellelgi ei tulnud pähegi küsida, milleks Eestile selline koor. 50 aastat tegutsenud ERK eesmärk oli Eesti klassikalise kooriloomingu ja uudisteoste süstemaatiline salvestamine ning koorimuusika suurvormide ettekandmine koos orkestriga, samuti kontserditegevus a cappella kavadega.

Mis vahe on siis kammerkooril ja segakooril, et Eestile ei piisa ühest kutselisest kammerkoorist? Kõige lihtsamalt vastates: väga paljud kooriteosed ja suurvormid on kirjutatud segakoori suurt koosseisu silmas pidades. Kammerkoosseisu esituses ei ole koorilaulul seda väge ja värve, mille helilooja on sinna kirjutanud ja mõelnud. On ka vastupidi: suure segakooriga ei saa esitada neid koorimuusikateoseid, mille loomisel on peetud silmas kammerkoosseise.

ERK kauaaegne peadirigent Ants Üleoja ütleb, et 21 aasta jooksul, mil tema seda koori juhatas, esitati kokku umbes 60 suurteost. Segakoor oli siis ise-enesestmõistetav ning kontserdikorraldajad ja heliloojad ei pidanud pingsalt nuputama, kust saaks ühe või teise teose esitamiseks kiiresti professionaalset, töötavat ja küpse kõlaga segakoori. Rääkimata mitme koori kokkuklopsimisest ja häälematerjali omavahel kombineerimisest, millest on nüüdseks saanud Eesti muusikaelu igapäevane nukker saatja.

Kuigi on ka mitmeid suurepäraseid õnnestumisi, millest eredaim oli kindlasti RAM-i ja Ellerheina tütarlastekoori osalusel valminud Sibeliuse kantaatide plaat (dirigent Paavo Järvi, ERSO), mis sai muusikamaailma ihaldatuima auhinna – Grammy. Või Paavo Järvi dirigeeritud Edvard Griegi “Peer Gynti” ERSO plaat, millele anti BBC Music Magazine’i orkestrimuusika peaauhind (samuti meeste ja tütarlaste häältest kokku pandud koorikoosseis).

Olgugi et ERK kuldaastad jäid Eesti NSV ajajärku, ei saa rääkida tollasest plaanimajanduslikust augutäitmisest ega kellelegi ordeni andmisest. Koori eesmärkideks nimetatud rahvuskultuuri töölõigud olid esmatähtsad ning tulemuseks oli üks tolle aja koorikultuuri parimaid esindajaid. Kutselise segakoori puudumisega on aga see töö tegemata jäänud ning tekitatud tõsine lünk.

Samas möönab Ants Üleoja: “Raadio juures töötav koor oli ikkagi eelkõige raadio teenistuses ja meie raadioülemused rõhutasid korduvalt, et meie esmaüles-anne on töötada raadio fonoteegi jaoks, mis tähendas igal nädalal toimunud lindistusi.”

Üleoja tõdeb, et kui vaadata ERK-le praeguse aja pilguga, siis see koor täitiski oratooriumikoori ülesandeid. Töö suurvormidega oli muusikaliselt mahult väga suur. Võib-olla isegi suurem kui fonoteeki lindistamine. Endine ERK laulja ja RAM-i peadirigent Ants Soots ütleb, et palju Eesti koorimuusika klassikat ongi orienteeritud suurtele segakooridele. Kammerkoorid kui nähtus on tulnud tunduvalt hiljem ja nendega püütakse nüüd katta ka kogu segakoori puudumisest tekkinud lünka.

ERK viimane peadirigent Toomas Kapten nendib rusuvalt pateetiliselt, et raadiokoori lõpuga lõppes Eestis ka suur koorimuusika, mida ta võrdleks ERSO päevapealt tegevuse lõpetamisega.

Kuidas koori teha?

Eesti Raadio juhatuse esimees Margus Allikmaa ei ole sugugi nii pessimistlik. Ta näitab mulle Eesti Raadio struktuuriplaani ja selle alumises vasakus nurgas kahte kastikest, millest ühte on kirjutatud “Eesti Raadio koor” ning teise “Peadirigent”. Ta ütleb, et Eesti Raadio koori loomine seisab ühtse ringhäälingu loomise või loomata jäämise taga.

Allikmaa avaldus on jõuline: “Eesti Raadio ja ETV juures tuleb taastada koor ja orkester. Ma suudan seda mõtet ka põhjendada – Eesti koorimuusika on nii rikas ning nii uue kui ka vana muusika salvestamine on meie kohustus.”

Niisama lihtsalt ühe koori loomine muidugi ei käi. Ants Soots ütleb, et kultuuripoliitiliselt oleks kõige kuritegelikum hakata koori tegema teiste kooride arvelt – kas siis varjatult või varjamatult ja inimesi üle ostes. “Me tekitame siis uue konflikti. Jah, me lahendame küll ühe probleemi, kuid kui me antud juhul räägime RAM-ist või EFK-st, siis need kollektiivid on niivõrd kindla sisu ja missiooniga koorid, et kannataksid uue koori sündimisel kindlasti.”

Teistsuguse ja visiooniga lehekülje pöörab selles loos Eesti kooriühingu esimees Aarne Saluveer. Tema põhipostulaat on tõsine: ta ei otsi segakoori loomisele võimalusi tänasest päevast, vaid tulevikust.

“Selleks, et meil aastaks 2012 oleks terve plejaad professionaalseid koorilauljaid, oleks seda eriala õppima asuval inimesel juba praegu vaja kindlust, et ta saab Eestis oma õpitaval eri-alal tööd ja väärilist töötasu,” ütleb Saluveer.

“Midagi ei saa tulemuslikult teha, kui pole järelkasvu ega baasi.”

Saluveer tõdeb kurbusega, et muusikakallakuga koolidel ei ole enam oma endisaegset väge. Üldhariduskoolides käib vähehaaval alla kunagi päris kõrgel tasemel olnud noodilugemisoskus.

Saluveer ütleb, et tõsi on see, et Eesti muusikaelu vajab püsivat rahastamist. “Kui praegu ei ehitataks noortele uusi muusikakoole, siis mingil hetkel nende huvi muusikaga tegelda katkeks. Ühel hetkel oleme me ilma oma enam kui saja-aastasest koorimuusikatraditsioonist.”

Ka Ants Soots möönab, et kui kohe praegu peaks seda koori, hambad ristis, looma hakkama, siis ta tahaks eelnevalt veenduda, et potentsiaal on olemas.

“Probleem on selles, et väga palju koorilauljaid, kel on kunagi olnud hea lauluhääl, on kaotanud tegelikult oma varasema taseme. Jah, oleneb muidugi sellest, kui kõrgele latt seada. Kuid kui ikka pidevalt ei laulda, siis kaovad ka lauljaoskused. Uut kõrgtasemel lauljatega 60-liikmelist koori meil hetkel ilmselt siiski kokku ei saada.”

Raha pole Eestist kadunud

Ei Margus Allikmaa ega ka kultuuriministeeriumi muusika-nõunik Marko Lõhmus ei pea koori tekke pidurdajaks raha. Lõhmus ütleb, et ühtegi koori ei saa teha kabinetivaikuses. “See saab tekkida vaid siis, kui on olemas selge kunstiline mõte ja juht. Hetkel ma ei näe ministeeriumi ukse taga neid, kes ütleks: mina olen see, kes hakkab koori vedama.” Kuid Lõhmuski tunneb muret lauljate puuduse pärast.

“Julgen väita, et Eestis ei jaluta ringi oratooriumikoori jagu vabu laulumehi. Ja tõenäoliselt tekiks meil teatud rühmades probleem ka naislauljatega. Või tekitaks see üsna suure kaose eelkõige ooperikooris, RAM-is ja ilmselt ka EFK-s. Meil on probleem eelkõige viisihääle – esimese tenori –, aga ka sügavate bassidega. Tüüpiline eesti mees on ju kõrgem bariton. Kui selline ühepoolne otsus tehtaks näiteks siin ministeeriumis, siis mul oleks väga raske silma vaadata Elmo Tiisvaldile (Estonia peakoormeister) või Kaspars Putnin‰ile (RAM-i peadirigent), sest see tekitaks neile kooridele üsna tõsiseid probleeme. Ja need lauljad pole ka keevitajad ega laevaehitajad, keda muudest riikidest sisse tuua.”

Niisiis takerduks Eesti professionaalse segakoori loomine pigem koorilauljate taha. Kust ikkagi leida tühja proovisaali, hakkaja dirigendi ja meeskonna ning repertuaarikuhja taha professionaalseid lauljaid?

Margus Allikmaa nendib retooriliselt, et Eesti ei ole ju pikka aega ühtegi uut kultuuriinstitutsiooni loonud. “On ehitatud uusi hooneid, kuid mõnda uut kollektiivi pole me ju loonud. Sellise koori loomine läheks igal aastal maksma u 15 miljonit krooni. ERK vajaks ka kohe korralikku organisatsiooni ja selle juhti, kes hakkab koori vedama, rääkimata dirigendist, kes kujundab selle näo ja eksistentsi.”

Kommentaar

Tõnu Kaljuste

dirigent

Sümfooniaorkester ja oratooriumikoor on muusikaelu harmoonilisim kooslus. Samas on koori loomisest rääkida märksa lihtsam, kui seda teha. Olen olnud mõne kollektiivi sünni juures. Kui Eesti filharmoonia kammerkoor (EFK) loodi, oldi skeptilised, koorijuhtide tsunftis ei peetud koori loomist vajalikuks ning kirjutati ühiskirju selle loomise vastu. Tegu tuleb aga siis, kui tõeliselt tahetakse. Mõnda projekti võib läbi suruda üksi, keerulisematega läheb vaja meeskonda. Kaheksa aastat tagasi pakkusin suure koori loomiseks variandi, kus EFK suuremat koosseisu nimetataks Eesti filharmoonia kooriks ning see põhineks kammerkoori tuumikul. Tulemuslikuks tegevuseks peaks olema selge, mis on suure koori töökoormus. Kui see on paigas, on ülejäänud probleemid vaid administreerimiskunst.

Kommentaar

Veljo Tormis

emeriithelilooja

Raadiokoori kadumisega jäi Eesti ilma kooriliigist, millele on kirjutatud valdav enamik eesti rahvuslikku kooriloomingut (nii a cappella kui ka oratooriumimuusika). Eestil peaks olema riiklik segakoor, et seda kooriloomingut esitada, lisaks koor kogu maailma vokaalsuurvormide esitamiseks, milleks praegu laenatakse iga nädal segakoori Latvija või tarvitatakse vägivalda Ellerheina tütarlastekoori kallal, sundides neid võistlema meeskooriga.

Mitte mingil juhul ei tohi aga asuda RAM-i eksistentsi kallale! Hoia, jumal, maailma ainsat suurt professionaalset meeskoori! See, et meil on EFK ja RAM, on juba iseenesest luksus.

Kommentaar

Andres Mustonen

dirigent ja Hortus Musicuse juht

Rahvusmeeskoor on maailmas unikaalne ja spetsiifiline koor. Küll poogitakse seda naiskooride ja lastekooride ja siis jälle kammerkooriga, kuid see on poolik lahendus ega toimi korrektselt. Öelge, mis see on – mingi projekti jaoks võetakse filharmoonia kammerkoor ja pannakse sinna inimesi juurde laulma! See on ju puhas isetegevus. Kammerkoor ei ole suure orkestri koor. Meil ei ole vaja tulekahju kustutamist ja päästjaid, vaid stabiilselt tegutsevat koori. Selle koori loomine vajabki algust, sellise koori loomine ongi tööprotsess ning see ongi kultuur.