Kõige enam on eesti kirjaniku saatust ilmestanud türmid, sunnitöölaagrid, asumised, hukud. Need on eesti kirjaniku koondpalgele jooninud üllust, kirkust, märterlust. Sest mis oleks eesti kirjandus ilma sunnitöö ja türmita: tükk lihtsameelset realismi, näplevat naudingut ja nööbitatud riigitruudust.

Usumehed, intelligendid ja rähklevad daamed. Siinsete kirjameeste tõmmet trellitatud akende poole võib aduda juba eesti kirjakeele leviku algpäevil. Pietistlik sõnameister, Pühavaimu eesti koguduse pastor Eberhard Gutsleff vangistati hernhuutlikust liikumisest osavõtu pärast aastal 1747 ja ta surigi Peterburi vanglas. Veidi varem oli keelemees Johann Hornung sattunud Põhjasõja möllus alul Rootsi, siis Vene vanglasse, kus ta ka hinge heitis. Hornungi juhtum on ülimalt tüüpiline, sest ajalugu kinnitas hiljem lõputult: eestlane sobib mõlema vaenupoole vanglasse, alul haukab üks, siis neelab teine.

XIX sajandil oli korduvalt vanglas rahvamees ja petitsioonide sepitseja Adam Peterson. 1882. aastal arreteeriti luuletuse ”Eesti sõalaul” eest revolutsiooniliselt meelestatud Andres Dido. Mees oli kolm aastat eelvangistuses, sellega asi jäigi.

Mida ligemale litsus XX aastasada, seda kirglikumaks muutus kirjaniku suhe türmiga. Ehkki, selle hullu sajandi hakatus, 1905. aasta sündmused olid veel lapsemäng.

Tuglase ja Ridala Toompea vanglas viibimine oli kui härrasmeeste põgus seiklus. Näitekirjanik Jüri Orgusaar sitsis pool aastakest Pihkvas trellide taga. Kuumavereline Alma Ostra nägi leegitsevas nooruses mitut kongi seestpoolt, saadeti siis Tobolski kubermangu asumisele, ent neiu tegi sealt 1906 uljalt vehkat. Oli hiljem vabaabielus Jaan Anvelti ja de jure kooselus Aleksander Oinasega. Sekeldas aina väsimatult ja kukkus 1944 taas puuri, alul sakslaste, siis venelaste omasse. Surigi Komi ANSV-s. Teine sajandialguse rüselev daam oli Marta Lepp ehk kirjanikuna Sophia Vardi, kes jõudis kinni istuda Tallinnas, Peterburis ja Riias, olla kaks korda asumisel külmal maal.

Luuletaja Gustav Tikerpuu vahistati 1906 ja tal õnnestus nari pruukida ka sedavõrd koduses paigas kui Kärdla vanglake. Isegi elumees Eduard Vilde sai 1905. aasta järelsündmuste eest väsimatult pagedes sõõ-mukese kongiõhku hingata, tema sattus 1911 immigratsioonivanglasse New Yorgis. Kalendrikirjanik Mats Tõnisson mõisteti 1913 vangi usu teotamise eest, mees lõppeski kaks aastat hiljem Petrogradi kindlusvanglas.

Proletaarlaste kolgata. Dramaatilise lõhenemise tõi Eesti Vabariigi teke. Sigines trobikond vastalisi proletaarseid kirjanikke, keda uus riik asus kongi kupatama. Nende traagikaks aga ei kujunenud lõpuks mitte kodanlik türm, vaid hilisem punasele Venemaale, ”omade” juurde pagemine. Näiteks prosaist Arnold Terijõe kuulus Punaarmeesse, sakslased võtsid ta 1918 kinni ja sõidutasid Naissaare vanglasse. Vabanenuna asus kommunist Terijõe vabariigi vastu võitlusse. 1922 ta arreteeriti ja sai neli aastat vanglat. Priiks pääsedes lasi varvast Venesse, kus oli Eesti proletaarsete kirjanike assotsiatsiooni tegelane ja hukati 1937 rahvusdemokraatias süü-distatuna.

Peeter Meisel, kodanikunimega Kõvamees oligi kõva mees, kes mõisteti surma kaks korda. Esiteks, 1924 tahtis teda tappa Eesti Vabariik. Meisel oli süüdi politseiagendi mõrvas, ent tal õnnestus põgeneda punasesse Venesse. Sinna jõudes hingas ta kergendatult, ent enneaegu, sest 1937 sai ta taas surmaotsuse ja nüüd ka kuuli. Nagu ka Jaan Anvelt alias Eessaare Aadu, Karl Trein jt. Peno Alnovo (Osvald Madisson), kes oli Eestis neli aastat kinni, arreteeriti Venemaal ja hukati 1938. Samal aastal tapeti ka Pöögelmann. Ain Rannaleet suri vangilaagris 1943, Valter Kaaver 1946. Anna Paas pääses õnnekombel kaheksa-aastase vanglaga.

Anton Vaarandi istus Eestis kuus aastat müüride vahel ja putkas siis Venemaale, ent teda päästis Komintern, mis suunas mehe Skandinaaviasse. Vassili Mölder istus Tallinnas kaheksa aastat. Teine Vassili, liignimega Riis oli siin viis aastakest vangis, hiljem hakkas ta ise rahvast vangi ja püssitoru ette läkitama. Lauristin-Madarik vireles kaks korda seitse aastat. Punane luuletaja Leena Laid-Parker (näitleja Ines Aru ema) mõisteti eluks ajaks sunnitööle, ent vabanes 1938. Nagu ka ta saatusekaaslane Paul Keerdo.

Punapruun põrgu. Tõeline märul algas vabariigi langemise ja teise ilmasõja puhkemisega. Eesti kirjanikke toppisid vanglasse nii venkud kui sakslased. Mõlemast türmist käisid läbi Jaan Kross, Henrik Sepamaa, Oskar Tooming, Eduard Roos, Valmar Adams. Hugo Raudsepa saatsid sakslased üksnes Elvasse asumisele, aga Vene vangilaager võttis talt elu.

Evald Tammlaan hukkus Stutthofis, Terje Tõeveer pääses sealt vaevu. Sakslaste käes vangis olid Juhan Sütiste, Rein Vellend, Andres Vanapa, Lii Ojamaa, Eduard Pärna, Voldemar Raidaru, Villem Alttoa, Eduard Järs jmt. Johannes Ruveni elus kujunes sündmusrik-kaks aastaks 1941, mil ta astus EKP-sse, oli hullu- ja vangimajas ning sai lõpuks kuuli.

Venelaste käe läbi hukkusid Julius Oengo ja Jüri Parijõgi. Heiti Talvik ja Enn Uibo surid Siberis. Vangilaagreis said vintsutusi kümned eesti kirjanikud, tõlkijad, kirjandusteadlased: perekond Põldmäed, Rein Sepp, Erna Siirak, Marta Sillaots, Juhan Sinimäe, Venda Sõelsepp, Helmut Tarand, Voldemar Vilder, Eduard Visnapuu, Georg Meri, Hans Männik, Pent Nurmekund, August Palm, Friedrich Puksoo, Erik Püvi, Ella Rajari, Enno Piir, Rudolf Aller, Paul Ambur, Nigol Andresen, August Annist, Ottniell Jürissaar, Boris Kabur, Raimond Kaugver, Aili Helm, Leida Kibuvits, Helga Kross, Oskar Kuningas, Elar Kuus, Herta Laipaik, Enn Vaigur. Lühemat aega olid NKVD kambris Paul Ariste, Mart Lepik, Ain Kaalep. Lapsena küüditati Arvo Valton, Hans Luik, Lennart Meri.

Need nimekirjad on lõputud, ei jõua neid ammendavalt täita. Iga nime taga on saatus, kulla-, vase- või kivisöekaevandus, halastamatu metsatöö, tõved ja nälg. Hiljem käisid poliitika pärast laagrist läbi Jaan Isotamm ja Heino Tominga. Üle piiri põgenemise katse eest istusid Tarmo Urb, Mark Udam.

Kuid kirjarahvas on trelle näinud ka kriminaalsete tegude eest. Tuntud on Richard Rohu vekslivõltsing ja kinniistumine. Ka Mart Raual oli seesugune patt hingel. Ohtliku retsidivistina kolas mööda Vene lõputuid laagreid Saaremaa poiss Ahto Levi-Lippu. Huligaanina viskles vanglates Avo Üprus.

Ametiseisundi kuritarvitamise pärast pandi puuri Artur Alliksaar, hiljem lisati ta paragrahvile veel kodumaareetmine. Riigivarguse eest kandis karistust Immanuel Pau. Aleksander Siivas röövis purjus peaga putkat. Mark Udam sai oma teise karistuse purjuspäi mürgeldamise eest.

Üht kirjutajat tean veel, kes vene aegu kinni olnud. Sellest teine kord. Memuaarselt.