Eesti suurima kunstikoguja käes on müstiline 20 000 teost
•• Mart, kui suur on teie hinnangul Kumu kollektsioon?
Ma arvan, et 60 000 töö ümber, võib-olla isegi suurem. Ehk isegi 70 000 kanti. Aga muidugi on neil peale põhikogu ka abifondid, nii et üldarv võib olla vabalt ka
100 000.
•• Igatahes teil üksinda on kuskil 20 000...
Nojah.
•• Näiteks Tallinna kunstihoone fondis on kokku 3000 teost. Tundub üsna pisike tegija teiega võrreldes...
Eks neil on suured tööd ja tippteosed. Mul on palju ka visandlikku, etüüdlikku materjali, joonistusi, ja seda on parasjagu.
•• Kui suure osa teie kogust maal moodustab?
Maale on kindlasti ikka mõned tuhanded. Graafikat nii palju vahest ei olegi, aga joonistusi on ikka väga palju. Mulle olulisematest autoritest on kujunenud ikka väga suured monograafilised kollektsioonid. On autoreid, kellelt on kindlasti ikka üle tuhande töö. Aleksander Vardilt on näiteks ka ligi tuhat tööd. Paljudelt kunstnikelt on lisaks mitmesajalised, üle saja või ligi sajast tööst koosnevad kogud. Need on suured kollektsioonid ja annavad ka endale võimalust süveneda.
Mind on ikka huvitanud tegeleda teatud kunstnikega põhjalikumalt. Eriti huvitav on ateljees. Kui tipud on muuseumide pärusmaa, siis ateljees on kõikvõimalikke kavandeid ja muutumist ja otsinguid. Sellised asjad pakuvadki mulle tohutut huvi.
•• On teil aimu, kui paljude eri kunstnike loomingut te kogu hõlmab?
See on ikka üsna suur autorite ring, mida on väga raske piiritleda. Minu ema Selma Lepa kogust on töid 19. sajandist. Ise vahetasin juba noorusaegadel pisigraafikat – mul oli üle maailma sada korrespondenti. Vahetasin kõike, mis mahtus ümbrikusse. Picassot ja Chagalli just ei tulnud, aga Masereeli liikus küll.
•• Aga eri nimesid on ilmsesti ikkagi tuhandeid...
Arvan küll, et see on nii.
•• Kas te ise teate üldse Eestis mõnd enda mõõtu erakogujat?
Ma loodan, et mõni ikka ületab.
•• Ütlen ausalt, et mina küll ei kujuta ette, kes pääseks ligidale.
No muidugi on asi selles, et olen ikka hästi kunstnikega läbi saanud – palju sõpru ja häid tuttavaid on nende hulgas. Eks sellepärast pole ma neid töid pidanud valdavalt ka ostma. Eks ajad on muutunud ja kunstikogujatel tuleb ka osta, aga sa ei hakka ju ostma kõikvõimalikke kavandeid ja joonistusi, kuigi võib-olla tuleb selle käigus välja mõni Elmar Kitse täiesti unikaalne töö. Põhiline on see, et nüüd ju vaatad, et oleks mõni viimistletud näitusepilt. Püütakse koguda ikkagi šedöövreid, mis oleks rõhuasetusega. Ja kõik see võtab aega.
•• Kui palju te ise praegu oma kunstikogu ümber vaatate, ostate-müüte-vahetate?
Väga aktiivne ei ole. Pole ju teoseid kuhugi panna. Natuke ruumi on, aga sedasi planeeritult. Nii et ma ei ole enam väga aktiivne. Ainult natuke.
•• Kus te hoiate oma töid? 20 000 teost, millest suure hulga moodustavad maalid – seda ei poeta ju kuhugi mapi vahele, need tahavad ruumi, valgust, eksponeerimist.
Toad on enamasti piltide laod. Kurb küll ja häirib natuke.
•• Kujutame ette, et siia saabub üks hästi lõhnastatud härra, kel jõukust vabalt segada. Ta tahaks teilt osta ühe pildi, kolm pilti, kogu kollektsiooni. Mis te talle ütleksite?
Ma soovitaksin tal kohe pöörduda teatud kunstnike poole ja võib-olla külastada mõnd galeriid või oksjoni. Seal ta saaks vähemalt ühe osa oma unistusest realiseeritud. Ma ise müüa küll ei tahaks.
•• Kas see on teil põhimõtteline siht, et teie kogu teosed ei jõua kunstiturule?
Jah. Mäletan, et üks galerist ohkas, kui kuulis, et mul on 350 Eduard Ole tööd. Ole on ju defitsiitne ja harva esinev. Galerist ütles, et kui te neid nüüd müüma hakkate, siis viite kogu kunstituru kreeni. Rahustasin teda, et ärge muretsege, seda ikka ei juhtu.
•• Võib vist öelda, et teie amet ongi kunstikoguja? Kuigi palju te selliseid tavapärasena tunduvaid ameteid pidanud ju pole.
Jah, paraku küll. Pole muuks aega jäänud.
•• Millest te elate ja hingate?
Olen praegu pensionär. Saan küll üsna väikest pensioni, aga tuleb välja sellega.
•• Aga kuidas elutee teid varem on kandnud?
Eks siin ole ka perekonna tuge olnud suurel määral. Vanemad ja naine on mind tegemistes toetanud. Eks naisel ole ikka ka suur koorem peal olnud, sest ta teab, et Mart ostab ikka ju raamatuid ja pildiraame. Pilte kingitakse ja seda tehakse ikkagi palju – kui näitust korraldada, siis tuleb ju ka raamida jne.
•• Ja raamihinnad on ju stratosfääris...
Ehmatama panevad, ja järjekorrad on väga pikad. Vahest leiad mõne koha, kus tehakse nädalaga või isegi vähemaga, aga selle eest võetakse muidugi topelthinda. Vanasti tellisime liistu ja saagisime ise.
•• Te küll ennist ütlesite, et saadaksite kõik kunstihuvilised pigem galeriisse või oksjonisaali, aga kas vahel ikkagi vääratate ka, et mõtlete oma kogust kui rahalisest väärtusest?
Ei-ei. Niikaua, kui jaksan korteriga toime tulla ja süüa osta ja jalanõud pole katki, on kõik korras. Raha ei ole ma kunagi armastanud.
•• Võin ju ise spekuleerida, et see kogu on kroonides väärt ikka sadu miljoneid.
Võib ju ka niimoodi mõelda, aga kui töid tekib rohkem ja tekib kollektsioon, siis see suhtumine muutub. Olen üksikutel puhkudel töid vahetanud, aga väga vähe.
•• Kui te enda koduseinal pilte vahetada soovite ja teate täpselt, et nüüd tuleb sinna üles see konkreetne töö, siis kui kiiresti te oma 20 000 töö hulgast selle õige üles leiate?
Kui otsida, siis ikka leian üles. Vahel ei leia ka, siis on muidugi piinlik. Näiteks kui on mõnele näitusele tarvis panna, aga ei leia kohe üles. Ja siis selgub, et see on sul olnud üsna käe-jala juures.
Olen viimasel ajal kuidagi laisaks muutunud. Vanadus, vanadus. Vanasti tegin kord nädalas oma pikemal seinapinnal pisikese ekspositsiooni. Mitte lihtsalt näiteks Lepo Mikko, vaid näiteks Mikko saksaaegsed tööd või Mikko stalinistlik periood. Ja nii ka teiste autoritega. Näiteks Olav Marani linnavaated. Aga eks hakkasin mujal näitusi tegema ja siis läks energia hoopis sinna.
•• Kas on õige, et saan ükskõik millise klassiku nime öelda ja teil on oma side temaga?
Kõikide klassikutega isiklikku tutvust muidugi ei ole.
•• Katsetame. Elmar Kits?
Mul on eriliselt kahju, et ma Kitsega vahetult ei puutunud kokku. Mul on ju kogus 150 Kitse tööd ja olen isegi temast ühe näituse teinud. Aga ma ei pannud maalile toona nii suurt rõhku. Võib-olla mõtlesin, et kunstnikud on ju olemas ja nad ei kao. Muidugi ei saa nii öelda, sest see oleks solvav.
•• Ometi on teil Kitsega oma lugu – võistlus teise kunstikoguja Rene Kuulmanniga, mille käigus jõudsite oma kogus hetkega 150 Kitse tööni. Kuidas see käis?
Oli jah sedasi. Mul võis olla siis viis või kuus Elmar Kitse tööd. Renel oli Kitse muidugi rohkem ja kord külas käies ta lihtsalt viskas nalja, et hakkame võistlema.
Komistasin siis järsku lihtsalt Kitse tööde mappide otsa. Neid peeti küll ühe teise kunstniku loomingu hulka kuuluvateks, kuid seal oli Kitse tervitustega postkaart ja mõned muud sellised asjad. Aga muidugi ka käekiri. Ma sain kohe aru, et Kits. Ja veel esimesed asjad, mille otsa komistasin, olid tema kolm kavandit Estonia laemaalile. Kui kunstiteadlane Mai Levin küsis millalgi, et kas ma olen vahepeal midagi huvitavat saanud, siis ei osanudki esimese hooga midagi öelda. Eriti temale, kes vahetult terve kunstimuuseumi kogu juures. Aga siis tuli meelde, et olin üles leidnud ja ära ostnud need kolm Elmar Kitse laemaali kavandit. Üks galerist oli need juba enne mind endale kinni pannud, öeldes, et need on väärt saiaraha. Pakkus vist kümme krooni töö eest. Ma sain siis natuke rohkem pakkuda... Mai Levin oli neid töid otsinud taga kümneid aastaid.
•• Selliseid ootamatuid aardeleide on siis senini olemas?
Kindlasti on. Aeg-ajalt tuleb neid kas või oksjonitelegi välja. Aga ega mul endal kunagi sellist kadedustunnet pole, sest mul omal on head kunsti ju palju. Ja eesti kunsti tervikuna on nii palju, et seda jätkub kõigile. Muidugi on teatud autorid ja pildid, mis tekitavad igatsust: vaatad kellegi kogus olevat pilti ja tunned, et selle paneks hea meelega endagi seina peale. Või näiteks Prantsusmaa või New Yorgi mõnest kogust, sellise toreda Matisse’i või... Aga kadedust pole mõtet tunda. Peab tundma rõõmu, et kunsti kogutakse. Ja viimaste aastate jooksul on tulnud päris head kogud ka Eestisse.
•• Kellega kunstnikest teil on olnud tihedamad suhted ja kuidas need tekkisid?
Eks ma otsisin nad ikka üles. Ja mõnest on tagantjärele väga kahju, kui ma kedagi ei otsinud. Näiteks Adamson-Eric. Olin selline arakene, olen praegugi. Nägin teda küll korduvalt, aga ei julgenud läheneda. Mari Adamson (Adamson-Ericu abikaasa – toim) küsis veel hiljem, et miks ma ometi ei läinud, tal oleks kindlasti hea meel olnud.
Peeter Ulas oli hea sõber, Richard Kaljo... Aleksander Vardiga saime väga hästi läbi. Tema puhul huvitas mind abstraktne periood eriti, mida teised näiteks ei hinnanud ja mille pärast ta oli ka Tartu kunstimuuseumi peale mingil hetkel kuidagi pahane. Johannes Uigaga olime üsna head sõbrad. Vahepeal olin jahtinud tema haruldasemaid 1940-ndate töid ja siis ta kurtis naljatamisi, et kas sa minu ilusamaid töid ei armastagi.
•• Mis teie kogu pärliteks on nüüdseks kujunenud?
Igast ajastust ja stiilist on midagi ikka. Võiks tõsta esile Eduard Ole mitmeid teoseid. Tema pildimõõdus kavandid kuuluvad enamasti mulle, niipalju kui neid olemas on. Karl Pärsimäelt, Lepo Mikkolt, Endel Kõksilt on mitmeid häid töid. Johannes Saali pärandist on suur osa, mis väljendab aega. See on asi, mis on erakogudest muidu puudu jäänud. Teinekord on need võib-olla isegi vastikud pildid, stalinistlikud pildid, mida ei taha ju seina peale panna. Aga kui oled kunstikoguja, siis ei saa otsida ainult ilusat pilti, vaid ikka seda, mis kõnetaks aega.
•• Milline naljakas lugu teile esimese hooga meenub seoses mõne töö kollektsiooni sattumisega?
Üks naljakas lugu oli Johannes Saali prouaga. Saime ikka aeg-ajalt kokku, aga naljakas lugu oli hoopis Elmar Kitse maalitud portreega Saalist. Proual oli seina peal üks Saali pilt, millel oli klaas katki läinud. Ta sokutas selle mulle siis Tallinna kaasa, kuna siin pidavat olema paremad klaasikojad. Ja et seinale tühi koht ei jääks, siis ta oli asemele pannud tolle Kitse portree Saalist, mis tehtud 1937. aastal. Istusime seal ja ajasime juttu ning järsku ta vaatas seda portreed: „Juks, sul on jälle suits suus! Ma ju ütlesin sulle, et ära enam suitseta!” Ta kutsus Johannest Juksiks. Ja seejärel ütles proua mulle, et ta ei taha seda maali enam näha, viigu see minema. Mõnes mõttes õnnelik lugu, et suits oli suus. Sellest perioodist pole ju Kitse töid eriti ja eks paljud 1930. aastate Kitse ja Kõksi joonistused, krokiid läksid tuleroaks – põletati ahjus lihtsalt ära.
•• Millises suunas te praegu tegutsete? Mis on teie missioon?
Mõnda aega olen püüdnud mõelda selle peale, et seda, mis on nüüdseks kogutud, tuleks ka jäädvustada. Peaksin tekitama publikatsioone. Kõikidel suurtel kollektsioonidel on publikatsioonid. Olen mõelnud, et üht suurt raamatut ei tee, sest see on ikka kallis lõbu, aga saan teha erinevatest kunstnikest monograafilisi kokkuvõtteid.
•• Mida te arvate muuseumide kokkuostudest, mis tekitavad mõnes mõttes olukorra, kus need pildid kaovad silmade alt aastakümneteks kuhugi pimedasse hoidlasse peitu?
Minule meeldib, et muuseumidel on suured ja kapitaalsed kogud ja mitte ainult Tallinnas, vaid ka Tartus. Kaarel Liimandi ja Johannes Greenbergi kohta on näiteks öeldud, et kõik nende tööd peaksid olema kunstimuuseumis. Sellest oleks kahju, kui kogu pärand oleks muuseumis, sest pildid on ikka inimeste jaoks. Nendega on koos hea elada. Rõõmustan hommikul alati, et mulle vaatab ärgates vastu Karl Pärsimägi, Kristjan Raud, Tiit Pääsuke või Peeter Mudist. Kogu hea kunst ei pea muuseumisse kuuluma, kunst peab vahetult ka inimestega suhtlema.
•• Kas eesti kunst on õiges hinnas?
Kui tiražeeritud Wiiralt maksab rohkem kui näiteks Adamson-Ericu Kreeka maastik, siis tundub teinekord, et asi päris paigas pole. Aga mis teha, kui ühele on pakkujaid ja teisele pole. Tiit Pääsukese juures ükskord arutasime sel teemal. Tiit veel ütles, et kujuta ette – Konrad Mägi maksab miljon krooni. Lasnamäe suurem korter maksis vaata et 3,5 miljonit. Ma ütlesin, et minu meelest võiks Mägi maal Lasnamäe korterit ikka väärt olla.
Aga eks ka graafika hinnaga on suhteline. Mõtlen teinekord, et Salome Trei ja Agathe Veeber on täitsa mõistliku hinnaga. Ja akvarell, eks jõukam seltskond seda väga ei taha. Mis sa ostad klaasi alla pandud asja, kui saab osta õlimaali. Kõik on suhteline.
•• Avalikkus ei tea, et teie kogu tööd on pidevalt väljas suurtel näitustel. Olete hoidnud tagasihoidlikku joont. Mis teid ikkagi tõukab ja kütkestab?
Ju see on see, et armastan värve. Ja eks kunstikogumine ongi selline asi, et pead olema tagasihoidlik – oled ju kunsti teener.
•• Te pole mõelnud kunagi, et milleks see kõik, on seda kõike üldse vaja?
Oh ei. Elus on iga asi omal kohal. Iga rohulible on vajalik. Kunstikogumine ka. Olav Maran ütleb mulle küll vahel, et see on nagu mammona kogumine plekk-karpi. Aga ma ise arvan, et ei ole.
•• Missugune on teie kogu saatus 50 või 100 aasta pärast? On ta tervikuna püsinud?
Ei tea. Midagi pole ka katki, kui osa töid jõuab teistesse erakogudesse. Minuni on ka ju jõudnud Alfred Rõude kogust ja Gustav Mark kinkis töid. On tulnud otse kunstnike kogudest, nagu näiteks Lepo Mikko või Endel Kõks...
Olen mõned asjad ka ostnud, aga kuna ma tunnen paljude kunstnike perekondi, siis on ikka palju häid pilte mulle kingitud. Valdur Ohakas on olnud minu rahastaja. Valdur ütles mulle, et see vana Kõks tuleb kõik ära osta. Ja siis ta maalis mulle poole hinnaga pruune pilte, mida kõik tuttavad tahtsid endale. Ja Ohakas rõhutas, et siis tuleb Kõksi osta ja tuleb Kitse osta. Ja lisas, et isegi kui sa ei taha Kõksi osta, siis ma maalin ikka, sest ma tahan, et sa saaksid paremini elada. Eks ma siis püüdsin Kõksi osta.
•• Kui palju Kumus võib olla selliseid klassikute pilte, mis pole autentsed?
Kumus neid väga palju pole, aga erakollektsioonides on küll. Ma ei taha nimedest rääkida, aga mõtlen ikka Eesti tippkogujaid. Eks neil on ekspertiisiaktidki juurde tehtud, aga mis hilja see hilja, rong on läinud. Eduard Olest on teada näiteks mõned pruunikates toonides tööd, kus ei ole kasutatud seda õiget Ole pruuni. Eks ma olen mõnel puhul õrnalt ka tähelepanu juhtinud, aga elu on õpetanud, et mõistlikum on suu pigem kinni hoida.
•• Veel mõned kuud tagasi sattusin Tartu kunstimuuseumi restaureerijatega rääkima. Sealsete seinte ääres ja kappide najal oli ikka tublisti valetöid, mis toodud restaureerimisse. Kui palju võltsinguid praegu liigub, kas olete ise nendega viimastel aegadel kokku puutunud?
Jah, ikka olen kõrvalt näinud. Viimasel kümnel aastal kindlasti. Restaureerijad on kindlasti nii aine sees, et tunnevad kohe ära värvi, vanuse ja ka stiili järgi.
•• Tundub see võltsingute trend süvenevat?
Paraku küll.
Eesti võimsate erakogude võrdlus
Alfred Rõude
(1896–1968)
•• Silmapaistvamaid Eesti kunstikogujaid, kelle peamine nõuandja oli Andrus Johani. Toetas Wiiraltit, tutvustas tema teoseid. Müüs isegi oma vanemate talu maha, et Wiiralt Maroko reisile saata.
•• Rõude kogu sisaldas Konrad Mäe (200 teost), Kristjan Raua (200), Ado Vabbe (800), Oskar Kallise (450), Andrus Johani (900), Jaan Grünbergi (50), Aleksander Vardi (50) ja paljude teiste teoseid, sh eesti kunsti tähtteoseid. Wiiralti kollektsiooni suuruseks kujunes tema kogus 3000 teost. Pärandas oma kogu ehk kokku umbes 15 000 teost Eesti kunstimuuseumile.
Gustav Mark
(1898–1987)
•• Töötas kõrge eani rätsepana. Kunsti hakkas koguma 1930-ndate lõpus, kuid kogu läks Teise maailmasõja käigus kaduma. Jätkas kogumist 1940-ndate teises pooles. 1972 sisaldas tema kollektsioon 266 teost. Kogus olid esindatud paljud tippude tipud: Konrad Mägi, Aleksander Vardi (102 teost), Ado Vabbe, Elmar Kits, Villem Ormisson, Johannes Võerahansu jt.
Johannes Mikkel
(1907–2006)
•• Johannes Mikkel hakkas kunsti koguma koolipäevil Tartus, kuid ka tema esimene kollektsioon hävis sõjakeerises 1941. aastal. Pärast Teist maailmasõda kolis Mikkel Tallinna, kus töötas juhatajana mitmes antikvariaadis ja taastas nii uuesti oma erakogu. Mikkeli kogus olid olemas nii Ants Laikmaa, Konrad Mäe kui ka Eduard Wiiralti tööd. Graafikakollektsioon oli Eesti üks väärtuslikumaid, sisaldades näiteks nelja Rembrandti oforti. Kõige esinduslikumalt hõlmas kogu aga Madalmaade meistrite töid. 1995. aastal kinkis ta enam kui 600-st Lääne-Euroopa, hiina ja eesti kunsti šedöövrist koosneva kogu Eesti kunstimuuseumile.
Jaan Tassa
(1899–1970)
••Töötas Tartu koolides võõrkeeleõpetajana. Alustas 1935 portselani ja baltisaksa kujutava kunstiga, seejärel läks eesti kunstile üle. Kogu sisaldas küll „vaid” 304 teost, kuid oli väga jõulise fookusega – sh Konrad Mägi, Villem Ormisson, Johannes Võerahansu, Aleksander Vardi ja Elmar Kits. Silmapaistvaim oli aga klassik Ado Vabbe kollektsioon (100 teost).
Mart Lepp
(1947)
•• Kunstikogule pani aluse tema ema Selma Lepp, kes kogus peamiselt 19. sajandi Lääne-Euroopa ja vene maalikunstnike oforte, samuti eesti kunstnike (A. Weizenbergi, K. Raua, E. Wiiralti, P. Burmani, A. Vardi, F. Sannamehe) maale, skulptuure ja graafikat. Lepp alustas 1961. aastal graafika kogumist, 1972 keskendus aga maalile. Kogu sisaldab ka akvarelle ja joonistusi ning kavandeid ja etüüde, paljude kunstnike puhul vormub koguni monograafiline sari. Kokku on kollektsioonis umbes 20 000 teost, kus esinduslikult olemas kõik Eesti vägevad. Näiteks ainuüksi suurmeistri Aleksander Vardi töid on Lepa kogus ligi tuhat.
Allikad: EPL, EKABL
