Põllumajandusministeeriumis töötav Eva Kuik oli Paologa töö juures kohtunud ja Top Modelsi ning tollal veel ka ühe restorani itaallasest omanik Paolo tundus asju ajades sümpaatne ja korrektne. Eva ütles tütrele: “Helista!”

Tiiu ei rutanud. Ta põdes oma pikka kasvu, pikki jäsemeid ja pidas ennast hirmus inetuks. Koolis narriti, ütleb ema. Ja lisab: “Tiiu oli nagu kõik modellihakatised kompleksides ja mina ahastuses, et tütar muudkui kasvab ja kasvab, me ei jõua riideid selga osta.”

Kuu aega pärast Paolo nimekaardi saamist võttis Tiiu kätte ja helistas. Selleks ajaks oli ta saanud kaarte ka teistest Eesti modelliagentuuridest.

Paolo koolitas tüdrukut (nagu ka kõiki teisi oma tiiva alla võetud neide) tasuta, õpetas kõndima, poseerima, talle tehti modellialbum. Esialgu suurt muud ei juhtunudki.

Kevadel 2001 kasutas moelooja Tanel Veenre Tiiut SuperNoova moekonkursil modellina. Tal on sest asjast mälestus: “Tagaruumis istus malbelt ja kannatlikult üks ebamaiselt kaunis olevus, kes muutus säravaks printsessiks alles laval.”

Gucci šõu vallandas laine

Veidi pärast SuperNoovat tuli Tiiu esimene tööreis – Jaapanisse. Ta käis siis Tallinna ühisgümnaasiumi kaheksandas klassis. Koolist öeldakse, et Tiiu oli väga tubli, tegi kõik tööd kuu aega ette ära, et saaks Jaapanisse minna. Ema meenutab, et hinded olid tütrele juba välja pandud, aga mingil segasel põhjusel pidi ta osa asju uuesti vastama.

Igal juhul sõitis tüdruk kuuks ajaks Jaapanisse. Tanel Veenre teab, et sinna saadetakse alguses kõik modellihakatised. Raha teenima. “Nad teenivad seal hästi. Mingit nime nad ei tee, sest sealne töö ei jõua iial Euroopasse. Mõned jäävadki Jaapani turul käima, teised pressivad edasi.”

Tiiu polnud jaapanlastele meele järgi, suurt tööd ta seal teha ei saanud. “Minu arust jäi ta selle reisiga võlgu,” räägib ema. “Igal juhul tuli ta SuperNoovalt oluliselt suuremate emotsioonidega tagasi kui Jaapanist.”

Tollased klassikaaslased ütlevad, et ega Tiiu suurt rääkinud, kus ta käib või mida teeb. Siis aga oli plaksti, kaheksanda klassi lõpus - Stiina kaanemodell. “Klassivend Roger noris, et kas sa oled nüüd mingi modell või? Ja teenid palju raha… ” meenutab klassiõde Riin.

“Ta oli üldse vaikne tüdruk,” ütleb teine klassivend Indrek. “Rääkis modellindusest siis, kui ise küsisid. Tema ei tõstnud seda kunagi jututeemaks.”

Novembris sõitis Tiiu Milanosse. Tanel Veenre ütleb, et Milanot loetakse modellimaailmas kõige paremaks kohaks, kus läbi lüüa. Seal kasutatakse palju noori ja värskeid nägusid. “On vaja, et üks-kaks kõva nimega disainerit sind tähele paneksid, siis hakkab asi lumepalliefektina liikuma.”

Tiiut pani tähele Tom Ford (Gucci ja Yves Saint Laurenti disainer). “Mina arvan, et sealt algas ta tähelend,” lausub ema.

Peagi sai Tiiust Gucci avamodell. “Gucci sõud avada on nii kõva sõna, et seda on raske moemaailmas ignoreerida,” märgib Tanel Veenre.

Lisaks ilmusid 2003. aasta alguses Tiiust paljudes ajakirjades pildid. Kevadeks oli tal tööd juba nii palju, et tuli teha otsus: kas kool või modellikarjäär? Põhikooli eksamid said tehtud nii: kirjand, sealt otse lennuki peale ja Milanosse pildistama, inglise keel, Milanosse, matemaatika, Milanosse.

“Raske otsus oli. Põdemist oli kõvasti,” meenutab ema. “Ma katsusin oma hirmud alla suruda. Oli ju näha, et Tiiu elu on olla modell. Ma oleks võinud oma hirmudega ta elu tuksi keerata. Kümnenda klassi teisel poolaastal tegime otsuse, et jätame kooli kõrvale.”

Sest ajast saadik on Tiiu elanud rohkem välismaal kui kodus. Ta töötab agentuuris Major, mille kontorid asuvad nii Milanos kui ka New Yorgis. Mõlemas linnas on Majoril kolmetoaline korter. Mõlemas neist kuulub üks tuba Tiiule. Tal on seal peaaegu et kodu sisse seatud – oma asjad, oma riided. Ikkagi on see elu kohvrite otsas, sest reisimist on tohutult palju.

Praegu hiidpikad tööpäevad

Praegu on moenädalate aeg, mis tähendab, et neljas linnas – New Yorgis, Milanos, Pariisis ja Londonis – toimuvad järjestikustel nädalatel moesõud. Sel nädalal on Tiiu Milanos, järgmisel Pariisis.

2003. aasta novembris käis Tiiu ema Milano moenädalal tütrele toeks. Raskematel päevadel oli noorel modellil neli esinemist. “Tiuks tuli öösel kell kolm proovist koju, poolteise tunni pärast pidi uuesti üles tõusma, et sõuks ettevalmistusi hakata tegema: maniküür, pediküür, meigid, soengud. Lavatagune ruum on imepisike, modellid külmetavad kogu aeg, sest nad on magamata, riided pole veel päris valmis, vaid pannakse neile nööpnõelte abil selga. Nad jäävad nendes magama, siis aetakse üles ja nad peavad laval särama. Ma ütlen, mina kõrvaltvaatajana olin pärast teist sõud surnud.”

Ligi kaks nädalat tagasi oli Tiiul New Yorgis üle 20 esinemise. Samal nädalal juhtus see kurikuulus kukkumine Oscar De La Renta sõul. “Kukkumist ta suurt ei põdenud, ainult et põlv ja puus olid lõhki. Ta ütles, et kukkudes muud ei teinud kui rehkendas - kaks sekundit on mul veel laval olla, siis tuleb teine modell peale. Pärast tuli Oscar De La Renta ja kallistas teda. Järgmistel kordadel oli see kukkumine tal juba meelest läinud.”

Hüüdnimeks Ingel

Tiiu ütleb moenädalate kohta, et päevad läbi “pekstakse armutult kammiga pähe”. See tähendab, et kui üks sõu lõpeb, lammutatakse soeng laiali ja tehakse uus. Nii on Tiiul soengutest ja meikidest selline küllastumine, et kui ta vähegi saab, jätab ta end meikimata. Ja käib vanade heade mugavate teksastega, kuni need totaalselt kulunud on. Viimati New Yorgis, kui teda Aldo Järvsoo tehtud inglitiibadega särgis pildistati, keeras ta krae pahupidi, näitas Järvsoo brändi ja ütles: “Näe, minu sõber!” Sestsaati kutsutakse teda Ingliks.

Aeg-ajalt peab modell end hoolega päikese eest varjama, et tema valge jume n-ö kahjustada ei saaks. Muid keeldusid pole peale pandud. “Issand, kui ta peaks dieeti pidama, siis ma ei lubaks tal modellina töötada!” ütleb ema. “Ta on ikkagi 16 alles!” Mingit käsku, et tehku Tiiu sporti, samuti pole. “Jumal, ta vihkab sporti! Me käisime suvel ühes SPA-s, kus aeti hommikul võimlema. Tiiu ütles, et siit hospitalist me lähme kohe ära!”

Viimati käis neiu kodumaal jõulude ajal. (Endine klassijuhataja meenutab: “Sain siis telefonile SMS-i: Tiiu tervitab jõuludeks! Nii vahva!”) Siis sai Tiiu peaaegu kolm nädalat järjest kodus olla. “Aga on olnud ka juhuseid, kus õhtul tuleb ja hommikul juba helistatakse, et paki asjad,” ütleb ema.

Hoolimata suurtest vahemaadest, suhtlevad ema ja tütar peaaegu iga päev telefonitsi. “Meil on selline kokkulepe, et kui ta saab rääkida, siis saadab mulle sõnumi “OK”, ma siis helistan. Seepärast, et alguses pidin hulluks minema: miks ta üldse vastu ei võta? Aga siis selgus, et ta oli parasjagu tööhoos.”

Ja alati, kui pole aega rääkida pikalt ega lühidalt, ütlevad ema ja tütar teineteisele lihtsalt üheksa, mis tõlkes

tähendab kolme musi, kolme kallistust ja kolme paid.

Nüüd peaks Tiiu Eestisse tulema oma sünnipäevaks, 16. märtsiks, mil ta 17 saab.

Tanel Veenre: modellimaailm on karmimast karmim

Modelli- ja moemaailm on täiesti omaette nähtus, kus kehtivad oma seadused ja ajaarvamine. Seepärast on alati oluline arvestada seda spetsiifilist konteksti.

Tiiut olen jälginud umbes kolm aastat. Juba 14-aastasest tüdrukust kiirgas hitipotentsiaali, mis ehk kunagi hakkab mägesid liigutama. Tiiu ei ole kunagi olnud tavaline tüdruk, see oli selge. Ja nüüd on see mägede nihutamise aeg siis käes.

Ma olen alati arvanud, et kuidagi julm ja ebaaus on need imekombel ja järsku proĻektorivalgusse sattunud tüdrukud kõigi silme all “lahti riietada”. Nad on ju haavatavas nooruses – 15-17-aastased, kelle maailmapilt alles hakkab kuju võtma. Muidugi on nad oma ihaldusväärses ilus ja kõrgetes rahapanustes magus suutäis ajakirjandusele. Kuid samas on nad nii noored ja haprad. Raske on arvata, mis toimub nende peas ja südames sel hetkel, kui nad on muutumas märgiks – ehk siis laiatarbekaubaks. Kuidagi kahju on seda süütust rikkuda, kui näiteks tüdruku enda valik on mitte libiseda glamuuritseva staari imagol. Mis on eriti lugupidamisväärne glamuuri ja kiiret kuulsust kummardaval ajal.

Ma olen Tiiu emaga rääkinud sellest ja austan täiesti tema valikut hoida pigem hämarasse. Tüdruk teeb tööd, mida saab teha vaid üks ei tea mitmest miljonist tüdrukust, ja ta tahab seda teha hästi. Ja paraku on see töö, mis saab nähtavaks kogu maailmale. Kuid teisalt on see kõige karmim ja julmem elukool, mis nad ehk alles keksu mängivatest klassiõdedest mitme valgusaasta kaugusele tõmbab. Vaprad ja tugevad on need, kes selle mängu juures iseendaks jäävad. Tiiu on seda suutnud.

Nõnda ma arvangi, et ei tasu alati liiga rutakalt ja vastu tahtmist rebida rambivalgusse seda, mis lihvimata teemandina varjus tahab särada.