Ka Erik Tohvri on aastal 2000 kirjutanud “raamatu” – “Kollaste lehtede aegu”. Igalt lehe-küljelt on tunda, et autor ei tea, millisest keeleainest romaani valmistatakse. Seepärast on tema juttu väga raske ja aeglane lugeda.

Jutustaja arutelud on puised ja rumalad. Juba esimene lehekülg ehmatab: “Kunagi arvati, et aeg on sõltumatu, aga nüüd teatakse, et ka aja kulgemine oleneb taustsüsteemist. Tõepoolest – kui pikk oli päev lapsepõlves ja kui kiirelt möödub ta nüüd, kui…” Selline intellektuaalne küündimatus solvab lugejat. Ja milline eesti keel: “oht mööduvatest autodest märjaks pritsitud saada” – die Gefahr, von vorbeifahrenden Autos naßgespritzt zu werden. No ei oska inimene kirjutada!

1933. aastal sündinud autorit õpetada ei saa. Aga ta juhib tähelepanu küsimusele, kuidas võiksid kirjutama õppida tänased noored. Keskkool dresseeris konstrueerima kirjandeid (oskus, mida elus läks vaja vaid üks kord), ülikoolis treenitakse ajakirjandustekste tegema. Aga ilukirjandusliku écriture’i töötab välja vist ainult omakäeline jäljendustegevus. Tuleb hirmus palju vaeva näha, enne kui kirjanikuks saab. Kes töö asemel eelistab raamatuid teha, sellel pole kirjanduses pikka pidu. Raha ta saab, omasugustelt kiiresti kiita kah, aga unustus teda tabab.

Eestis kestab praegu ühepäevakirjanduse aeg. Kuidas kirjanduskultuur langes, küsigem Kirjanike Liidust. Ostsin täna Gustav Suitsu “Noor-Eesti nõlva-kult” ja lugesin manifestist “Noorte püüded” (1905) uuesti: “Kui palju on meil kirjanduslikke teoseid, mis seisaksid tarvilikult kultuuriteadvuse ja kunstinõuete kõrgusel?” Sada aastat on möödas… Väga õige-aegne küsimus!