Eestlased puresid Jazzkaarel Armstrongi

Sakala suurde saali kogusid ühtviisi täismaja nii tõsiusklikele dzhässisõpradele suunatud peaesineja Victor Bailey Group kui ka laiemale publikule tsirkust pakkunud võistulaulmine Arm-strongi teemadel.

Mõni Armstrongi-kontserdi reklaamis publikule väljalubatud nimi (Tõnis Mägi, Riho Sibul) jäi küll nägemata, kuid peaauhind 1000 dollarit meelitas Sakala suurele lavale siiski kireva rivi. Kaelamurdva Armstrongi endaga asus võistlusse 15 julget, alates Mait Maltisest ja lõpetades Peeter Volkonskiga. Eesti publik kannatas ka leplikult ära nii suure auditooriumi kohta lubamatult nirud etteasted, rääkimata kohati üsna koledat häält teinud Läti saateansamblist Sax Show Band.

Zhürii, koosseisus Valter Ojakäär (esimees), Mikk Mikiver, Oleg Sapozhnin, Hanno Tomberg, Lii Vaik, Anne Erm, tegi saalomonliku otsuse ja hääletas parimaks võimsaima aplausi teeninud vanameister Volkonski. "Fantastilise interpretatsiooni eest, mida dzhässmuusika ju ennekõike eeldabki," ütles laval Volkonski kätt surudes Jazzkaare eestvedaja Erm.

Omal ajal Propelleriga protestinud, siis Majakovski eesti meelde ülendanud Volkonski Armstrongi-number ei erinenud suurt Rosta Akendest. Ent kui mitmed vennad üritasid Armstrongi neegrikõri järele teha, siis Volkonski seisab tema kujule kõige lähemal. Õhtu juhtide Anu Välba ja Märt Treieri vahetekstid ei lasknud rahval unustada, et kuulus muusik oli vaeste linnaosas kasvanud hüljatu, kes laulis inimestele paremast maailmast. Eks sarnane imidzh saada ju nüüd ka Volkonskit.

Vastuolulisi muljeid tekitanud kontsert pakkus neegri esituses kuulsatele lugudele nii euroestraadiks pehmendatud lähenemist (Mait Maltis) kui ka operetlik-kupleelikku esinemist (vanemuislased Alar Pintsaar ja Jaan Villem Sibul). Erich Krieger tõi mängu torupilli, aga temagi soulitunnetus kukkus kohati estraadi.

Vana enda tämbrit mat-kisid kõige paremini Eesti lätlane Laimis Racenajs ja Tõnu Kilgas, kes ainsana eelistas kasutada fonogrammi ja mõjus seetõttu tehislikult.

Pealkirjale "Kõige mõnusam esituse konkurss" vastas kõige paremini bingomehe Mart Mardisalu pretensioonitu "Hello, Brother". Ei ta üritanud neegri häält teha ega end pükstest välja steppida.

Volkonski kõrval pakkus teravaid elamusi Jaana Padrik. Julge naine saatis oma esinemist pikema "raadiosaatega" riigikogulase raskest tööst. Ka oli Padrik ainus, kes astus üles kahe palaga. Erinevalt nii mõnegi mehe kõrvakriipivalt halvast inglise keelest tuli poliitik välja oma eestindusega Armstrongi "Kaunist maailmast" ning "Mõttenukra viisiga" (Dream A Littel Dream of Me). Lauljatari lavaline liikumine jättis vägisi mulje, nagu parodeeriks Padrik kelmilt Maie Parrikut.

Victor Bailey Group – harmooniline, kuid kiretu

Tänavusel Jazzkaarel oli maailmanimega tipptegijaid vähem kui mullusel "juubelikaarel", kuid oma kõrgpunktid olid nüüdki – festivali peaesineja Victor Bailey Group tõi lavale viis ekstraklassi pillimeest, keda kõiki ümbritsevad legendid.

Samas olid nad koos väga harmooniline ansambel: ükski neist ei rõhutanud oma solistiambitsioone teiste arvelt, ka Bailey mitte.

Grupi stiili iseloomustab 1970.-80. aastate konservatiivne mainstream jazzrock, kui tänaseks juba akadeemilise värvingu saanud fusion. Sellele äratundmisele viis juba avalugu, mis meenutas pisut basskitarrist Jeff Berlini omaaegset hitti "Joe Frazier". Selle vahega, et Bailey mängumaneer oli pehmetämbriline, ei mingit pöidlaga funkimist ega teravat slap-tehnikat. Eredatele kõlavärvidele eelistas ta sumedamat koloriiti. See-eest oli kitarrisound küllalt intensiivne – David Fiuczynski mängis kahe kaelaga kitarril mitmesuguste elektrooniliste efektidega. Kitarrist lähenes üldse fusionile rohkem rocki kui dzhässi positsioonilt, kasutades pillil tihti kangi ja lastes ühes loos kitarri koguni huilgavasse tagasisidesse.

Saksofonist Kenny Garrett on ansambli üks kandvamaid jõude, keda stiiliraamid ega stereotüübid ei piira. Kontserdi üks pimestavamaid episoode oligi Garretti ja löökriistamängija Dennis Chambersi topeltsoolo, kus teineteist paindlikult järgides kujundati briljantne improvisatsiooniline stseen.

Jim Beard on samuti koloriitne kuju, kes mängib võrdselt stiilipuhtalt nii klaverikõlalist mainstream-jazzi kui ka süntesaatori-fusionit. Samas on tema muusikalises mõttearenduses tunda pigem vana hea kooli traditsioone kui välist efekti. Ligi pooled kõlanud lugudest olid tema kirjutatud.

Bailey Groupi kontsert jättis festivali eredaima jälje, kuid täit sära ei saanud seegi. Ehk segas reisiväsimus, võib-olla mingi muu ebaklapp, igatahes kontserdi viimane kolmandik tundus juba pikana.

Igor Garshnek,

muusikakriitik

Mis tõi Volkonskilevõidu?

Valter Ojakäär, Arm-strongi konkursi zhürii esimees:

Peeter Volkonski "Väitsa- Mackie" esitus oli kõige loomingulisem. Tema kõrval sai zhüriilt kõvasti punkte ka Eesti lätlane Laimis Racenajs. Aga siis jäi peale arvamus, et Armstrongi imiteerivas laadis laulis kenasti ju ka Tõnu Kilgas.

Volkonski ei hakanud imiteerima, vaid tuli välja omaette lavastusega – lauldes "Mackiet" kolmes keeles, lõpuks ka Brechti-Weilli saksakeelses originaalis. Ta oli silmale ja kõrvale kõige huvitavam ning tundus, et ka publik on Volkonski võiduga kõige rohkem nõus. Volkonski sai isegi muidu võrdlemisi tuima Läti saateansambli elama. Näiteks pianist hakkas siin korraga väga huvitavalt mängima, andes saatepartiiga oma õhtu parima toote.

Lauljate tase ulatus nullpunktist kümneni välja. Oli ikka väga nõrku esinemisi, kuid ka sel tasemel tundus see publikut köitvat: nagu rahvas tahab näha menu, tahab ta näha ka kõrbemist.

Pärnu "Yesterday" konkursil nähti rohkem vaeva, seal tulid võistlejad välja arranzheeritud lugudega ja see oli hoopis teine tase.

Zhürii leppis kokku, et igaüks paneb punkte selle järgi, missugune esitus tekitab kõige paremaid emotsioone.

Häid sõnu öeldi Mart Mardisalu kohta. Mina kuulsin teda esimest korda: selles poisis on peidus laulja. Tal oli ka kõige parem inglise keele hääldus.