Ehmatavalt ontlik moeparaad
ERKI moesõu on kindel laks – brändiuuringute tulemusena paikneb ta kuskil Apple’i ja Coca-Cola vahepeal. Viimane etendus ei kergitanud küll börsiindeksit, kuid kindlasti ei tasu nüüd paaniliselt hakata ERKI Moeshow aktsiad müüma – krahhi oodata ei ole. Pigem võib teatud tüünuse kirjutada pikale veninud masu, mõtteid pehmendava kevadpäikese ja asjaliku aja kontole. Kuid nagu ikka, oli kokku tulnud palju karvaseid ja sulelisi, õhk oli täis mõnusat suminat ning moevaatemäng oli taas hea ettekääne üksteist vaadata.
Pealekasvav põlvkond šokiteraapiat ei harrasta ja põgeneb pigem romantilistesse muinasjuttudesse või maistesse kosmosefantaasiatesse. Luhtus tabloidifotograafide lootus püüda higisesse kaamerasilma võimalikult palju paljaid rindu ja tagumikke – tänased noored on veel ka väga ontlikud. Sellega seoses tabas paljusid kohaletulnuid siiski ka üks šokimoment: üritusel ei olnud baari! Arvestades, et kokku olid saanud kunst, tudengid ja mood, oli see ehmatavalt loogikavastane tulemus.
Kui üldistada noorte moedisainerite loomingut, siis jäid silma mõned nüansid, mille järgi võiks ehk hiljem meenutada 2011. aasta ERKI moesõud.
Nahakunstnike uhke pealetung. Kokku oli EKA nahakunstnike kätt tunda kuue kollektsiooni juures. Tulemuseks olid enamasti kergelt skulpturaalse vormiga jalavarjud ja kotid maitsekates tolmutoonides (beež, roosa, pruun). Kuidagi väga skandinaavialik! Silmatorkavalt hästi olid teostatud ka aksessuaaride esitlemiseks mõeldud rõivad – mis võisid jätta etendusest ka petlikult minimalistliku mulje.
Pealekasvavad moetegijad tahavad olla pigem disainerid kui kunstnikud, nad mõtlevad tihti kantavusele ja müüdavusele. Kuid seda arvestades oli hämmastavalt vähe tänavamoe mõjutusi ja sportlikku streetstyle’i.
Eesti mood püüab eelkõige olla dekoratiivne ning mängib mustrite, detailide ja värvidega. Vähem tegeletakse seejuures silueti- ja vormiotsingutega. Harva, kui mõni kollektsioon julges väljuda tavapärastest rõivaajaloost tuttavatest šabloonmudelitest (kahar seelik, kõrge kraega pluus, lahtise seljaga õhtukleit jne). Kõige teadlikumalt olid vormiotsingutega tegelenud EKA AA moestilistika 1. kursuse tudengid, kes saatsid lavale seelikuid, mis olid heas mõttes hullumeelsed. Tänu väga timmitud stiilile (sokkidest kübarateni) püsis see jabur teelaudkond kenasti koos.
ERKI moesõu korraldajatele tuleb taas au anda vennasvabariikide noorte moeloojate Eestisse meelitamise eest. Libor Komosný (Slovakkia) oli kohandanud Moraavia rahvarõivaid Pariisi maitsele ning saanud võrrandi tulemuseks paisutatud õla- ja rinnaosaga kaunitarid veidras rohe-hallis gammas. Tata Christiane’i (Prantsusmaa) kollektsioon oli kogu etenduse kõige läbitöötatumaid ja originaalsemaid. Kuigi enam kui kümne eri kanga ühte kostüümi lappimised võisid tunduda väsitavad, on kollektsiooni nomaadlikku vabadust raske eitada. Ka oli sel kollektsioonil tugev kontseptuaalne telg: popkultuuri ikoonid kohtavad õigeusu ikoone.
Okasroosikese ilu ja õud
Kui otsida ajastut, mis riidekapist välja punnitab, siis selleks võiksid olla 1990-ndad, mille võtmes olid läbi töötatud kaks tugevat etteastet. Nii Laivi Suurvälja kui ka Artjom Babitski kollektsioonides oli industriaalset raskust ja metalseid kõlasid 1990-ndate algusest. Suurvälja puhul oli sel kerge kosmiline saund juures ja Babitski meenutas pigem Guns N’ Rosesi hiilgeaega.
Üks noore moe lemmikuid on kindlasti kudumite valdkond, mis hakkab tasapisi ka Eestisse ilmuma. Esialgu veel üsna arglikult, kuid ühtlasi võib kindel olla nende kollektsioonide kantavuses. Tiba julgust ei teeks ehk paha (mõeldes kas või maailma moeareeni raputava rootslanna Sandra Backlundi lõngast vormimängudele).
Muinasjutud ja lapsepõlvefantaasiad on ka kindlasti üks tudengite sihtjaamu. Marin Sild saatis lavale Okasroosikesed, kelle kostüümides said kokku ilu ja õud. See kollektsioon sobiks superhästi näiteks Kerli Kõivu garderoobi. Madis Luige, Karen Milistvere ja Nele Aunapi ühistöö viljad olid kirjud ja kihilised. Baroksed ja vikerkaarevärvilised kraed mängisid aristokraatlikkusega ja paelpunutised jätsid mulje pikslilistest arvutiekraanidest.
