Kristiina on tihti lasknud elul enda eest valikuid teha, lubanud ajal kulgeda võimalikult loomulikku rada – isiksuse arengu eeldus on tunda ära võimalused kasvamiseks. Kuid ometi võib tema elu muster tunduda kõrvaltvaatajale ootamatu.

Kristiina on pärit Türi lähedalt Oisust. „Olen kolhoosikeskuse laps,” ütleb ta ise. Otsuses minna pärast keskkooli bioloogiat õppima mängis kindlasti rolli kooliõpetajast ema eeskuju, see amet tundus ka Kristiinale loogilise valikuna. Kõigist õppeainetest tundus omakorda kõige loomulikum valida bioloogia, sest loodus on teda alati köitnud.

Kuid ükskõik mis valdkonda süvenemine on alati avanud uued võimalused. Oma sisemisi mustreid silmas pidades kaugenes Kristiina tasapisi pedagoogikast ja hakkas üha enam tundma huvi pigem looduse müsteeriumide ja ilu vastu. Ka laboritööd sai proovitud, kuid see ei pakkunud hingele kuigi palju.

Täna juhatab Kristiina päevatööna hoopis üht tootmisosakonda AS-is Tere, kuid tema äärmise pühendumise ja pedantsuse juures ei tundu see sugugi oota­matu.

„Mul ongi kaks elu, kuid ma ei taju nende vahel mitte mingisugust konflikti,” tunnistab Kristiina. „Ma loodan, et päevatööl osatakse hinnata mind nende asjade järgi, mida ma seal korda saadan ning kunsti poole peal hinnatakse minu loomingut.”

Väikeste asjade rõõm

Niikaua kui Kristiina end mäletab – väikeste asjade nikerdamine on talle alati hingerõõmu pakkunud. Midagi, mida saaks peos hoida, võib-olla ka ehtena kanda. Kuid pärast keskkooli end kohe kunstiga siduda – Kristiina tunnistab, et sellist julgust tal ei olnud. Sellest hoolimata oli kunst tema elus kogu aeg olemas, vaikse kõrvalteena ja vaid iseenda jaoks.

Esimene tõsisem kokkupuude leidis aset USA Colorado osariigis Fort Collinsis laboritööl olles, kui eesti kunstnik Külliki Neuman tutvustas Kristiinale tekstiili- ja ehtekunstnike stuudioid ning loomingut. Ehtehuvi süvenedes tegi Kristiina koduteel peatuse New Yorgis, kus uuris ühes stuudios paar nädalat lähemalt metallikunsti saladusi.

Edasi hakkas Kristiina tasapisi läbi astuma kunstiakadeemia ehtekunsti kateedrist – võttis aineid ja piilus sügavamale loomisprotsessi. Kui palun võrrelda omavahel Tartu ülikooli ja kunstiakadeemiat, hindab Kristiina kõigepealt väga erinevalt õppimise tähendust eri eluetappidel: „Vasikaeas on õppimine midagi muud kui vanemana. Praegu olen valikutes märksa teadlikum kui kümme aastat tagasi. Kuid kahtlemata on ka erialad väga erinevad – bioloogiaõpingud on suunatud eelkõige teadusele, võrreldes kunstiõpingutega on see väga distsiplineeritud tegevus.”

Kuid kas kunstiakadeemia kaos ei ajanud pärast sellist teadusdistsipliini hulluks?

„Mõnikord see tõesti on seganud. Kuid nii palju, kui on olnud minu võimuses, olen püüdnud kaosega mitte kaasa minna ja ise oma tegemisi korrastada. Usun, et pisut praktilist meelt ei voola ka kunstnikul mööda külgi maha.”

Kristiina magistritööna valminud ehtekollektsiooni vaadates on juba esmapilgul selge, et inspiratsioon ja algtõuge tuleb loodusest. Kümnest rinnanõelast koosnev seeria segab omavahel pungumist ja närtsimist, keva­det ja sügist – igas alguses ja lõpus on alati midagi sarnast. Neis nukkerilusates taimsetes ehetes trehvab tärkamise lootus kärbumise kurbusega.

Loomingus on Kristiina muutunud nende aastatega üha õrnemaks ja õhulisemaks, see on omamoodi vägikaikavedu metalliga, mis on ju materjalidest raskeim.

Väga oluline võti Kristiina loomingu mõistmiseks on patineerimine – teema, mida ta on süvendatult uurinud oma töö teoreetilises osas. Patineerimine tähendab metallide keemilist värvumist ajapikku – Kristiina on saavutanud oma tööde sinakasrohelised toonid äädikaaurude ja sametise musta suitsuga „värvides”. Kuid filosoofiliselt on selle tähendus palju laiem ja üldinimlikum kui pelgalt värvuse muutumine – väljakutsuvas mõttemängus segunevad aeg, mateeria ja mälu. Kultuuride tekkimine ning nende kärbumine.

Ka metalli on sisse kodeeritud soov aja jooksul muutuda. Kristiina on oma ehetes valinud selleks eri teid ja andnud materjalile võimaluse, loonud soodsad tingimused. See on omamoodi peitusmäng ajaga – kunstniku tahe on lubanud materjalil hüpata üle protsesside, mis looduses oleks toimunud ehk aastaid, võib-olla isegi aastasadu, ning kutsunud esile aja lugu salvestava paatinakihi vaid mõne hetkega. Nii on metallide karge teravus taandunud märksa pehmema ja sametisema pinna alla. Kristiina soov oleks kutsuda see lugu esile võimalikult loomulikult, ilma inimese liigse sekkumiseta. Aimata on ideaali, mis sulataks kunsti ühte loodusega.

Kristiina soovib luua objekte, mida inimene tahab hoida enda lähedal ja millega tal on eriline suhe: „Minu jaoks on hea ehe see, mis suudab puudutada maailmas kas või ühte hinge. See ehe ei pea olema sugugi praktiline, see võib vabalt mõnes laekas lebada – kuid see on siiski inimesele tehtud ehe.

Kus näha saab?

•• Töö on eksponeeritud kunstiakadeemia lõputööde näitusel „TASE’09” Rüütelkonna hoones Toompeal 21. juunini.

•• Magistritöö juhendajad on prof Michael Rowe ja Julia Maria Künnap.