Ei ole õiget jõulu ilma raju telelööminguta!

Mis tunne on mitukümmend aastat jutti aastavahetusel ühes ja samas rollis rahvast naerutada? Kutsusin tähed telemaja kohvikusse.

Esimesena jõudis kohale Macaulay Culkini kiitsakas, nahaga üle tõmmatud skelett. Blondid juuksed sassis, kottis silmade vahelt välkuv pilk mööda ruumi ekslemas, kohmas ta närviliselt: „Hi, dude!” Teretasin vastu. Culkin läks leti äärde ning tellis õlle ja pelmeenid, sellised nagu ta silmade all, ainult lihaga. Järgmisena saabus Bruce Willis, talvejope alt vilkumas valge maika ja peas bowler-kaabu. „Haa, Korova Milk Bar!” urises ta tervituseks, asetas jope toolileenile ja tellis baarineiult hõikega klaasi piima. „Saad kümneka teha?” asetasid Culkini värisevad käed pelmeenitaldriku ja õllepudeli lauale. Vabandasin, et jõulukingid on ostmata. Bruce Willis vilistas Beethovenit: „Ta-ta-daa-tamm!”

Korraga märkasin, kuidas Ott Sepp ja Märt Avandi kõrvallauas nihelema hakkasid. Vaatasin sissepääsu poole. Trepilt tantsisklesid alla Eddie Murphy ja Jim Carrey. „Hei, pachuco!” hõikas rohelises Grinchi kruntgrimmis ja kollase kaabuga Carrey „Maskist” tuttava tervituse. Murphy naeratus jättis samal ajal kõik telemaja prožektorid häbisse. Ka Sepa ja Avandi tuju sai rikutud.