"Ei tea, kuidas mõned nii surematuiks said?"
Ometi ei osanud keegi Liivi kaasaegsetest uneski ette kujutada, millist rolli võiks tema looming eesti kultuuri jaoks mängida näiteks sada aastat hiljem. Viimastel aastatel peamiselt Liivi uurimisele pühendunud professor Jüri Talvet märkis mälestuspäeval tabavalt, et õigupoolest aimas seda iroonilisel kombel ette vaid Liiv ise oma lühijutus “Kuulus mees.” Isegi Tuglas nägi Liivi rolli eesti kirjanduses mõneti pigem rabedavõitu eelkäijana, kelle annet vaimuhaigus täiel määral välja ei lasknud kujuneda. Vabavärssi, mis Eestis hakkas levima alles peale teist maailmasõda, ei osanud Tuglas samuti hinnata.
Nähtavasti olekski klassiku ümmargust surmapäeva tähistada kuidagi õõnes, kui tema looming poleks just viimasel ajal erilise hooga esile kerkinud. 21. sajandi hakul on Liiv inspireerinud mitmeid lavastusi, tema sõnadele luuakse väga eripalgelist muusikat kooriteostest rokini. Näiteks 1. detsembril toimus Tallinnas ansambli „Juhan“ (koosseisus Jaak Sooäär, Riho Sibul, Henno Kelp ja Andrus Lillepea) plaadiesitluskontsert. Plaati tutvustav tekst märgib, et viisistatud on vähemtuntud Liivi luuletusi, ent need värsid on kirjutatud justkui tänast päeva silmas pidades.
Viimased Liivi luuletuste esmatrükid ilmusid aga kõigest kaks aastat tagasi Jüri Talveti koostatud mõtteluule kogumikus „Oh, elul ikka tera on!“ Uuele sajandile on niisiis iseloomulik Liivi ja ta loomingu asetumine tänapäeva konteksti, kooliõpikutest pähekulunud luuleridade kõrval kerkivad esile üha uued ja üllatavalt ajakohased. Kui nõukogude aja põlvkondade jaoks olid Liivi värsid isamaalisuse kandjaks, siis täna on tema tõlgendusvõimalused märksa mitmepalgelisemad, riigipatriotismi voolusängi ei sobitu ta sugugi nii endastmõistetavalt. Liiv oli kõike muud kui konformist ning tänagi pakub ta inspiratsiooni kriitiliselt mõtlevatele loojatele. Ajaüleseks osutub aga selline looming, mis ei sõltu moevooludest ning on tekkinud üksnes sisemise tõetunde ajel.
Tasapisi toimub ka Liivi nö rahvusvaheline läbimurre, mille ilmekamaks näiteks on tänavu suvel Kanada kirjastuses „Guernica Editions“ ilmunud kakskeelne luulevalimik „Snow Drifts, I Sing,“ mille Eesti-esitlus toimuski 1. detsembril Alatskivil. Kogus on umbes sada luuletust, need on tõlkinud Jüri Talvet ja ameerika luuletaja H. L. Hix. Kuuldavasti on praeguseks tõlgete kasutamiseks luba küsinud kaks ameerika heliloojat.
Talveti mullu ilmunud monograafia “Juhan Liivi luule” polemiseerib Tuglase nägemusega “meelehaigest luuleimest” ning näitab tema olulisust maailmakirjanduse kontekstis. Talvet võrdleb Liivi T. S. Elioti, F. Garcia Lorca ja F. Pessoaga ning avab teda ühiskondlikult terava mõtlejana, iseloomustades Liivi loomingut muuhulgas holistliku filosoofiaga. Liiv põlgas ära antropotsentrismi ja mõistusekultuse ning näitas, et inimene on loodusega üks.
Viimasele viitabki Tartu Üliõpilasteatri just surmapäevaks kohandatud etenduse “…mind vaatas ühe lille silm” pealkiri. Seegi värsirida pärineb ühest seni ilmumata luuletusest. Lisaks Liivi ilmunud ja ilmumata tekstidele-märkmetele kõlavad lavastuses jaapani haikud, kuna lavastaja Kalev Kudu sõnul on nende vahel väga palju ühisjooni.
Palju tahke, kasvõi Liivi kannatava geeniuse arhetüübi varju jäänud ülivahe huumorimeel, ootab veel laiemat avastamist. Nõnda juhataski 100. surma-aastapäev esimesel advendil sisse hoopis 150. sünnipäeva, mida tähistatakse 30. aprillil 2014. Juubeliaastal on uutele Liivi-vaadetele veelgi lisa oodata.
