50 aastat estraadilaval seisnud Baskin teab, kuidas rahvast kikikõrvul kuulama ja õigel hetkel naerma panna. Tema esituses kõlavad naljakalt isegi habemega naljad. Isegi lihtne sket‰, kus pole muud kui toidutegemise kirjeldus, on haarav ja lustakas.

NÕUKOGUDE AJA SATIIR. Mõnes esitatud Priit Aimla loos oli tunda väsimuse märke. Nii Aimla kui ka Baskini parimad ajad ja mõttemallid pärinevad ju nõukogude ajastu satiirist. Baskin tuleb viimasest esitajana välja paremini kui Aimla kirjutajana. ”Tahavaatepeeglis” kõlavad enamasti just vanema põlvkonna naljad.

“Tahavaatepeegli” tänapäevatemaatika ei veena kahjuks nii väga, kuigi sellisest estraadikavast ootaks just värsket lähenemist. Viagra-lugu jääb kuidagi hambutuks. Mõõdukal moel aasitakse valitsust ja jõutakse ka pilditulistamiseni.

Paradoksaalsel kombel sobib Baskinile isegi Keskerakonda kuulumine ja sellele parteile sobiva vaatenurga alt valitsuse vaatlemine. Savisaare juhitud partei kujuneb kroonilisi opositsionääre ühendavaks klubiks ja sinna on igati paslik kuuluda ka satiirikul.

USALDUSE ÕHKOND SAALIS. “Tahavaatepeeglis” haaravad kõige enam Baskini isiklikud meenutused ja juudi anekdoodid. Seal on maestro oma sõiduvees. Lisaks humoorikatele toonidele tulevad mängu lüürilised ja kurvad noodid.

Estraad nõuab esinejalt rasket ja meisterlikku tööd ning lisaks tekstisõnumile on lihtsalt nauding jälgida, kuidas Baskin seda teeb. Selles esineja ja publiku paiguti viimse piirini vahetus vahekorras on midagi vaimselt ravivat. Baskin suudab Vanalinnastuudio väikses õdusas saalis luua siiruse ja usalduse õhkkonna.

Nauditavaid vahepalu pakkusid ka Olav Ehala ja Raivo Tafenau ning Pille Pürg lauljate parodeerimistega. Pürgi Alla Pugat‰ova ei olnud aga paraku nii veenev kui Push Up või Anne Veski.

Kava oli koostatud just nii nagu peab, seal oli mitu kihti eri sorti meelelahutust. Ka törts tõsisemat ainest, mis inimese hetkeks mõtlema paneb.