Eino Tambergist jäid maha suur muusika ja õpilased
Eino Tambergi õpilane, helilooja ja muusikaprodutsent Peeter Vähi meenutab: „Kui ma nüüd, jõulude ajal Eino Tambergi lahkumise kurva uudise sain, tuli mulle meelde autorikontsert, mille andsin aastaid tagasi Peterburi konservatooriumis. Seal on Rimski-Korsakovi klass, nii nagu meie muusikakadeemias on Heino Elleri klass. Pärast kontserti oli kohtumine kompositsioonieriala tudengite ja õppejõududega ja seal kohtumisel kutsus kompositsioonikateedri juhataja mind Rimski-Korsakovi järeltulijaks. Kui ma selle vastu protestisin, seletas juhataja, et Artur Kapp õppis ju Rimski-Korsakovi juures. Eugen Kapp õppis Artur Kapi juures, Eino Tamberg Eugen Kapi juures ja mina olen Eino Tambergi õpilane. Selles mõttes olen ma tõesti Rimski-Korsakovi järeltulija ja Eino Tamberg on minu muusikaline isa, kes tegi selle muusikalise genealoogilise sideme võimalikuks.”
Tambergi õpetamised ei piirdunud vaid muusikaga. „Tambergi individuaaltunnid toimusid tema kodus heliloojate majas Lauteri tänaval. Ma ei mäleta, et oleks temaga koolimajas üldse tundi pidanud,” meenutas Vähi.
„See õpetus ei olnud formaalne. Vestlused ulatusid ka muudele kultuurialadele. Teadupärast oli Tamberg suurte teadmistega ka teatri ja kirjanduse alal. Tihti oli nii, et teosest, mille kallal töö käis, rääkisime veerand tundi ja muude teemade peale läks ülejäänud aeg.”
Tamberg tundis elavat huvi õpilaste käekäigu vastu ka pärast nende stuudiumi lõppu. Ühtekokku on Tambergil olnud 31 kompositsioonitudengit, teiste hulgas Raimo Kangro, Peeter Vähi, Toivo Tulev, Alo Mattiisen, Margo Kõlar, Urmas Lattikas, Mari Vihmand, Mart Siimer, Timo Steiner, Mariliis Valkonen.
Tamberg oli loominguliselt aktiivne ka viimasel ajal. Kui tänavu suvel sündis Teet Kase lavastuses Birgitta festivali raames balleti „Joanna tentata” uuslavastus, kirjutas Tamberg selleks puhuks uue versiooni.
Tambergi loomingus on tähtsal kohal muusikateatri jaoks loodud teosed, sealhulgas ooper „Cyrano de Bergerac”, mida peetakse meie ooperiliteratuuri kunstiküpseimaks teoseks.
Tambergi teosed on kõlanud rohkesti väljaspool Eestit, esi-ettekandeid on toimunud nii Euroopa kui ka Ameerika suurlinnades. Eesti muusikat väsimatult propageerinud Neeme Järvi tellis teoseid ka Tambergilt. Üks nendest, „Celebration Fanfares” kanti ette 1995. aastal New Yorgis, ÜRO 50. aastapäevale pühendatud kontserdil, esitajateks New Yorgi filharmoonikud Neeme Järvi juhatamisel.
Vahetu suhtleja
Eino Tambergi loodud teosed ja nende kaja Eestis ja ka välismaal tõstavad ta rahvusliku muusikakultuuri suurkujuks. Ja ometi jääb mulje, justkui ei oleks Tambergi piisavalt hinnatud.
Mõneti on see tunne petlik, sest paberitest järgi vaadates on Tamberg saanud nii palju nimetusi, auhindu ja preemiaid, et jätkuks mitmele mehele. Pigem seisneb see alahinnatus laiemas teadvustamises, vastukajas Tambergi loodule.
See on mõneti paradoksaalne, sest Eino Tamberg oli kultuuriheeros, kes oli avalikkuse jaoks avatud. Samal ajal polnud temas mingit edvistamist. Andis lahkesti intervjuusid, seletas oma loomingut ja kogemusi. Väga teraselt ja mõistusepäraselt. Ei mingeid müüte ega mulle. Ega draamasid – needki jäid enamasti ta loomingusse. See müütide ja salapära puudumine vahest hajutaski tähelepanu. Nii tuleb tagantjärele nentida, et Eino Tambergi lahkumisega ei kadunud siit ilmast müüt, vaid tõeliselt suur helilooja.
