Eks räägime siis rahvuslusest ...
Mida siis näeme praegusel Kumu näitusel rahvusküsimustest? Kuidas kõneleb kunst nendest probleemidest oma keeles? Kuraator Rael Artel tsiteerib kedagi Boris Budenit, kes on öelnud, et natsionalism (nagu ka kunst) olevat ajas arenev ja uusi vorme võttev nähtus ning seetõttu polevat võimalik rääkida ühest homogeensest ja universaalsest natsionalismist. Siinkohal peab meenutama, et rahvuslus ja halva maiguga sõna natsionalism on eri keeltes mitmeti mõistetavad. Näitusel, mida pole mõtet ümber jutustada, on kõik näituse pealkirjas esitatud teemad esindatud. Näib, et need teemad erutavad kunstnikke. Vaadakem näiteks neid ennastki: üha rohkem kohtab kunstnikke, kelle CV-s on kirjas, et sündinud Serbias, õppinud Londonis, elab ja töötab New Yorgis ja Berliinis. Milline on siis nende identiteet? Mis rahvusest nad on ja millist kunstiideoloogiat kannavad? Loomulikult on nad igasuguse natsionalismi vastu, kuid mingit identiteeti on neil ikka vaja – olgu rahvuslikku, soolist, usulist või ideoloogilist. On veel keel ja keelemängud. Mõned välismaa kunstnikud on oma töid tehes lähtunud eesti keelest ja sellega seotud märkidest, mis on äärmiselt sümpaatne.
Muidugi ei saa näitus mööda minna ka immigrantide probleemidest – põlisrahvuse ja sisserännanute suhetest. Kahju, et näitusel on esindatud vähe eesti kunstnikke, kellel võiks olla palju öelda meie demograafilise seisundi kohta. Nagu meil vähe probleeme oleks. Nooremad kunstnikud on sellega tegelenud ja neid oleks võinud näitusele kaasata.
Kommunistlike režiimide kokkuvarisemise järel hakati otsima uut suurt narratiivi. Otsiti ka nn altpoolt, sest dissidentlus muutus mõttetuks. Selleks narratiiviks sai rahvuslus. Kogu Ida-Euroopa uutes rahvusriikides algas rahvuslik ärkamine, millega läks mõistagi kaasa ka kunst.
1988. aastal kureerisime koos kolleegidega Kunstihoones näitust „Rahvuslik motiiv eesti kunstis”, mis oli kantud rahvuslikust mütoloogiast, sekka ka seni keelatud asju.
Uute narratiivide otsinguil
Kunstihoone fassaadil olid suured rahvusvärvides kangad, Rene Kari eksponeeris minimalistlikku maali sinimustvalgega. Alles mõni kuu varem, kui tähistati Edgar Johan Kuusiku sajandat sünniaastapäeva, oli tekkinud suur pahandus, et näitusel on väljas rahvuslipu värvid ja Konstantin Pätsi portree. Kõik muutus üleöö.
Pärast suurt vaimustust tekib ikka pohmelus. Olime hämmelduses, kui Soomes toimus Läänemere-äärsete maade kunstnike näitus. Seal eksponeerisid lätlased uhkusega oma rahvuslipu motiividega töid. Taanlased, kelle lipu värvid on samad, kuigi ristiga ja mitte nii kirsipunased, seevastu mõnitasid oma lippu, sest lipp on võimu sümbol ja kunstnikud on alati olnud korrumpeerunud, bürokratiseerunud ja kultuurivaenuliku võimu vastu.
Palju muutus aja möödudes ka eesti kunstis. Kui ma kureerisin 1995. aastal Sorose keskuse aastanäitust „Eesti kui märk”, laekus sinna kõike muud kui rahvuslikust patriotismist lähtuvat materjali. Toimus minu meelest rahvusluse ja Eesti kui märgi dekonstruktsioon ehk ümbermõtestamine. Kõik käis muidugi vastavalt kuraatori deviisile ümber Eesti, kuid hoopis teises võtmes kui kümme aastat tagasi. Oli pila, irooniat ja nalja, nagu Peeter Linnapi Kalevipoja „monument” koos koomilise tsitaadiga ENE-st. Nüüdne noorem kunst on pigem ühiskonnakriitiline ja sotsiaalsem. Seda olekski näitusel rohkem näha tahtnud.
