Elajad filmiöödes

Pimedate Ööde festivalil nähtud maailma filmiparemik ei jäta kahtlust: inimene on bioloogiline olevus

Vanameister Iosseliani "Hüvasti, kallis kodu" muhe inimlikkus korjas auhinna ka eesti filmikriitikutelt. KAADER FILMIST

Eile lõppenud kogu maailma filmiparemikku võrdluspilti toov Pimedate Ööde festival andis võimaluse oma eesti asja kapseldunud pilk elule ja kunstitegemisele värkseks lüüa.

Isegi kui mitte iga vaadatud film polnud päris oma "veregrupist", liigutas ta mõtteid ennastki üllatavas suunas.

Mingit koondnimetajat või -sõnumit on 80 mängufilmi hulgast vaadata õnnestunud tosina põhjal välja tuua mõistagi subjektiivne. Üks näib sajandilõpu maailma filmitegijate pilgu läbi siiski kindel: inimene on bioloogiline olevus. Mõnes filmis lihtsalt veider tühisebija, teises jõhker loom.

Kristuse-armastus

Eriti jõuliselt sai see selgeks prantslase Bruno Dumont i filmist "Inimlik-

kus". Tänavu Cannes is parima mees- ja ja naisnäitleja auhinnad ning võitnud filmi tunnustasid ka eesti kriitikud. Kriitikute auhinna võitnud vanameister Iosseliani linateose "Hüvasti, kallis kodu" kannul jäi prantsuse provintsi räiget elutegelikkust peegeldav "Inimlikkus" napilt teiseks.

"Inimlikkuse" võikas alguses on pikalt kaadris põlluveerel vägistatud 11-aastase tüdruku laip. Asja asub uurima linna politseileitnant Pharon de Winter. Kurva koerana lontu, lodeva lihaga mees on kõike muud kui James Bond. Heasüdamlik ja alandlik, kristusepilgus valu kogu maailma kurjuse pärast.

Ka "Inimlikkuse" naistegelane, Pharoni naabritüdruk Dominique on kaugel Brigitte Bardot või Catherine Deneuve i mallist. Kandilise maanaise keha ja robustsete näojoontega. Dominque "treib" päeval tehases ämbreid ja vaba aega sisutab kodu ees tänaval oma autojuhist täkkutäis poissi oodates. Keppimine on selle naise elu sisu. Pharon tolkneb paariga aeg-ajalt väljas kaasas käia ja uurib vägistamist. Vaataja aimab nagu Porfiri Petrovitsh "Kuritöös ja karistuses" üsna algusest peale, kes selles loos on roimar...

Ligi kaks ja pool tundi vältav film hakkab lõpus venima. Ent puänt ei jää tulemata. Kui Pharon lõpuks lapsevägistajat pikalt suudleb, võib selles näha Kristuse põhimõtet – armasta oma ligimest ka siis, kui ta on mõrtsukas. Pessimistlikuma pilguga võib sellest "Kristuse suudlusest" välja lugeda tõdemust, et ka ülim inimlikkus on lõpuks vaid üks inimliku patoloogia vorme.

Tühisebivast ja jõhkrast maailmast äramineku-ihalused, suitsiidsed pääsemisvõimalused vaatasid ekraanilt vastu mitmes filmis.

Elutervelt muhedamal moel vanameister Otar Iosseliani pilgu läbi filmis "Hüvasti, kallis kodu". Olgu hulkurid või aristokraadid, ühtviisi veidrad on siin mõlemad.

Iosseliani film on puhas filmikunsti pärl. Täpsus tempos, ei midagi ülearust. Värvikas kõrvaltegelaste galerii, kes aeg-ajalt üle ekraani sibades igaüks oma asja ajab. Ega asjata ei väideta, et grusiin Iosseliani on tabanud Pariisi õhustikku paremini kui prantslased ise. Maestro kehastab ise aristokraadipere joodikust pereisa, kes tahab selle elu veidrustest laevukesega merele – ära paremasse ja avaramasse maailma.

Soomlaste ime

Shotimaa agulielu peegeldavas inglise filmi "Rotipüüdjad" finaalis heidab end vette 12-aastane poiss. Uppudes terenduvad talle pildid viljaväljadest ja ilusast kodust, kuhu nende pere kunagi ei koli

Hollandi "Reisile sinuta" kangelane räägib, et läheb Itaaliasse. Mees jagab vaksalipuhvetis sõprade vahel ära oma "seitse asja" ja lukustab end peldikusse, kus neelab alla portsu unerohtu.

Puhast elurõõmu ja siirast headust näeb vaid romantilise komöödia zhanris. Taanlaste "Üks ja ainuke" on selline lugu, kus kõik paarid lõpuks õnnelikult kokku said. Filmi ilmestas päris neegritüdruk tõeliselt vahva lastekodutüdruk Mhala osatäitja.

Paradoksaalsemalt mõjusid elujulgust sisendavate linateostena prantslanna Catherine Breillat "Romanss" ja shveitslase Marcel Gisleri "F. on lurjus", mõlemas on vaatluse all sadomasohhismi kaldega paarisuhted.

Inglise ja ameerikalikkuse kokteilina töötas Bill Condoni draama "Jumalad ja koletised", film esimeste Frankensteini-filmide rezhissööri James Whale i elu lõpupäevadest. Kuulsat õudusfilmide meistrit näidatakse elus sama ekstsentrilise vanamehena, kes poeb hinge noorele macho-välimusega muruniitjale. Lõ-puks palub ta tollel end tappa.

Soomlaste film teeb imet. "Luurerühm" näitas, et põhjanaabrid saavad hakkama Hollywoodi laadis sõjafilmiga. Aki Kaurismäe tummfilm "Juha" oli aga eelreklaami väärt. Vanamoeline lugu linna prostituudiks petetud siirast maanaisest Marjast, hakkas tummfilmi keeles elama. Uskumatu, aga see must-valge film pakkus elava orkestri saatel ühe sajandilõpu festivali suurima elamuse.

Festival näitas, et Hollywoodi muinasjuttude löömameeste ja barbide kõrval eelistavad väärtfilmi-meistrid jätkuvalt "tavalisi inimesi". Sajandilõpu paradoks on selles, et sääraseid inimese elajalikkust väljajoonistavaid filme haibivad need, kes teavad endal olevat kultuurikihi peal. Nende filmide tegelased, n.-ö lihtsad inimesed, eelistavad jätkuvalt kinomuinasjutte, olgu märulifilmide või seebikate näol.

Festival läks paremini kui kunagi varem

Kolmas Pimedate Ööde filmifestival lõi kõiki seniseid publikurekordeid. Eile õhtul ületas publiku arv 22 000 piiri, mida on enam kui kaks korda rohkem möödunud aasta publiku arvust.

Kõige rohkem kogus eilse seisuga publikut Jim Jarmushi film "Kummituskoer: samurai tee", mida vaatas kahel seansil kokku 1372 inimest.

Festivali programmijuhi Tiina Loki sõnul läks festivalil hästi ka Tartus. "Praktiliselt kõik seansid Illusioonis olid välja müü-dud," ütles ta.

Tuntud Hollandi rezhis-söör Jos Stelling lausus, et Pimedate Ööde filmifestivalil valitseb väga hea õhkkond, mis on omane praegustele Ida-Euroopa festivalidele. "Inimesed tulevad kohale pool tundi enne seansi algust ja neis on tunda elavat huvi linastuva teose vastu. See kõik räägib heast õhkonnast," ütles ta festivali viimasel pressikonverentsil.

160 filmiga programmis tehti kokku neli muudatust, Eestisse ei jõudnud kolm mängufilmi, mis kadusid Londoni Heathrow lennuväljal.

Neljas Pimedate Ööde festival tuleb 2.–10. detsembril aastal 2000.

Andres Laasik

Festivali auhinnad

"Hüvasti, kallis kodu", O. Iosseliani – kriitikute preemia

"Kummituskoer: samurai tee", J. Jarmush – publikupreemia

"Vaarao", S. Ovtsharov – animafilmi tegijate auhind

FESTIVALI EDETABEL

(11. detsembri seisuga)

"Kummituskoer: samurai tee" 1372 vaatajat (kaks seansssi)

"Kaheksa ja pool naist"

1294 vaatajat (üks seanss)

"Luurerühm" 1104 vaatajat (kolm seanssi)

"Baliri nõiafilm" 977 vaatajat (kolm seanssi)

"Romanss" 820 vaatajat (üks seanss).