Elav Ismo Alanko

MUUSIKA. Nädalapäevad tagasi juhtusin ühes eestikeelses internetiportaalis jälgima kirglikku arutelu teemal, kas punk on surnud või mitte. Miks selline kont võrgukommentaatorite hammaste vahele nüüd ühtäkki visati, jäi pisut arusaamatuks, kuid see polegi teab kui oluline.

Kaunis põnev ja lustlik oli lugeda, millise õhinaga punki maeti ja siis jälle üles kaevati. Ühed kirjeldasid vaimustusega pungi teeneid ühiskondliku keskpärasuse lammutamisel, teised kurtsid punkarite kehva pillimängu oskust. Ühed rääkisid aiast, teised ei suutnud aia aukugi defineerida. Ühesõnaga, tüüpiline “kollektiivse aju” värk – hunnik anonüümseid arvamusi, ühed huvitavad, teised mitte nii väga. Mingile kokkuleppele mõistagi ei jõutud ja eks olegi üpris keeruline küsimusele “kas see või teine nähtus on surnud?” vastates põhjapanevate järeldusteni jõuda.

MIS SIIS ON VÕI OLI PUNK? Ometi tekitas nähtud vaidlus mõningaid küsimusi, millele mõtlemine viimase nädala jooksul toimunud paari sündmuse taustal nii väga naeruväärne ei tundunudki. Mis siis on või oli punk? Milles võiks väljenduda tema surm? Tegeleme me temast rääkides laibanarrimise või millegi hirmus aktuaalsega? Palju on pungis kunsti ja palju sotsiaalset frustratsiooni? Välistavad need kuidagi teineteist?

Pühapäeval esines Von Krahli teatris Põhja-Euroopa tähelepanuväärsemaid muusikuid Ismo Alanko ja vahetult enne seda jõudis Eestis müügile Ameerika ansambli Offspring uus album “Conspiracy Of One”.

Ega soomlasel ja jänkidel esmapilgul teab kui palju ühist

olegi. Ometi lubab toosama pungi kontekst neid ka koos vaadelda. Seda muidugi eeldusel, et see pelgalt purukslöödud kaeltega õllepudelites ja ringiga ümbritsetud “A” tähes ei väljendu. Ja et pungi muusikalised võimalused on traditsioonilisest Sex Pistolsi käsitlusest avaramad. Alanko oli 1980-ndate alul Soome ”vasakule” muusika rajajaid ning loomulikult on tema praegune visioon oluliselt laiahaardelisem kui pelk punk.

“On kaks asja, millest laule kirjutada. Üks on surm ja teine armastus,” rääkis Alanko mõnesajale pühapäeval Von Krahli kogunenud huvilisele.

I see hate and greed/ This world’s a messed up town/ Embrace the pain and see/ by taking it back/ You turn it around deklareerib Offspring uue albumi laulus “Living In Chaos”. Siin nad siis on – kunst ja poliitiline manifestatsioon. Ning võti pungi tervise määratlemiseks. Sest olgem ausad, Ismo Alanko sõnu on märkimisväärselt lihtsam uskuda. Midagi pole teha, kuitahes tõsiselt Offspring oma maailma muutmise missiooni ka ei võtaks, on nende siirana pakutav jutlus siiski liiga läbinähtav.

ELUSA PUNGI TUNNEB ÄRA. Piigid, mida Offspring lennutab, on toodetud konveieril. Kenasti pakendatud, läikima löödud otsaga ja ehtsast ning parimast Ameerika puust! Offspring kujutleb end hammustamas kätt, mis neid toidab. Ja käsi on sellega rahul. Niikaua, kui kümnise õigeks ajaks ära toote, rebige või terve sõrm otsast! The Clashi aegset punki saab praegu ainult etendada ja see tuleb Off-springil hästi välja. Kes millist teatrit eelistab, on iseküsimus.

Unustagem viivuks klisheeline jutt pungist kui olemise vormist, pigem peas kui kuuerevääril hingavast nähtusest. See on niigi selge. Ehk oleks tagumine aeg mõistetest loobuda? Elusa pungi tunneb igaüks teeviidata ära.

“Ma tahan olla inimene,” laulis Ismo Alanko. Pärast vapustavat Von Krahli kontserti tahan mina ka. Tubli kaks nädalat vähemalt.