Elina Hirvoneni nukrast raamatust jääb lugejale tasane lootusrikkus
Soome kirjaniku Elina Hirvoneni esikromaan on keskendunud mineviku valudele, lapse- ja noorukipõlve olulistele hetkedele, mille mõju alt ei suuda vabaneda ei minajutustaja ega ükski tema lähedastest.
Siit ka teose nukker ja mõtlik toon, mis olnut taaselustades ja analüüsides püüab seda mõista. Samas aktsepteerib minajutustaja asju sellistena, nagu need on: liiga tihti tuleb ette hetki, mil soovinuks kõike olematuks muuta, kuid see pole niikuinii võimalik. Sellises toonis võib mõneti näha resignatsiooni, elule alla andmist.
Noor ajakirjanik Anna, teose minajutustaja, tajub liiga teravalt elu traagilisust ja sellest tulenevat ümberringi lasuvat kohutavat masendust. Jääb mulje, justkui ei jaksakski ta saatuse liiga tugevaks osutunud löökidega võidelda. Ta nukrutseb, nutab, valutab südant ja hinge. Kuid selles saab näha ka positiivselt mõjuvat etappi noore naise elus, kes on küll kogenud psüühiliselt hirmsaid kannatusi ja paineid, kuid hakkab jõudma punkti, kus ta on valmis tunnustama elu raskust, vältimatut allumist saatuse mustale huumorile. Seda aktsepteerides jääb aga kannatamise kõrval mahti näha ka elu helgemat poolt. Nii ei jäta teos nukrat ega vastikut maiku.
Inimene kui müsteerium
Lugedes tekib veendumus, et teose minajutustaja ja autori kogemuste salv on ühine. Kuigi ma pole kursis Hirvoneni elukäigu ja isiklike elamustega, paneb teose aval ja siiras toon uskuma, et autobiograafilisust leidub romaanis rohkem kui fantaasiat.
Kirjaniku auks tuleb kindlasti nentida, et tegelased on kirjutatud psühholoogiliselt hämmastavalt veenvateks. Ent alati ei olegi võimalik seletada inimeste käitumist, mõista mõtteid. Nii jääb arusaamatuks, kuidas leebe ja hea, suisa kiriku leival olev isa hakkab ühel hetkel oma seitsmeaastast poega rihmaga peksma. “Miks minu isa nii käitus? Kas ma oleksin pidanud seda teadma? Oleks keegi pidanud? Oli ta siis minu isa?“ (Lk 28.) Peategelane ei mõistnud raamatu lõpuni, mis toimus isa peas, kelle turvalises süles oli alati olnud pelgupaik kurja maailma eest.
Või mis sundis üht teist isa, suhteliselt passiivset ja rahumeelset meest, minema Vietnami sõtta, millest naasnuna ta ei saanud enam kunagi selleks, kes oli varem. “Vaevalt selles midagi aatelist oli. (- - -) Vaevalt oli tal üldse aimu, mida tähendab kommunism. Või kus asub Vietnam. Küllap oli asi rohkem tüdimuses. Või olgu. Elu mõttes.” (Lk 17.)
Kuidas on võimalik, et terroristid, kelle tegevus aastaid tagasi 11. septembril maailma vapustas, “olid rääkinud õpingukaaslaste, õpetajate ja naabritega, kuidas olid koos ameeriklastega pidutsenud ja seksinud, teades kogu aeg, et kõik aeg, mis nad riigis veetsid, oli vaid stardieelne numbritelugemine maailma vapustava hetke jaoks”. (Lk 74.)
“Et tema mäletaks sedasama” on kahtlemata romaan, mille tegelased, probleemid ja situatsioonid pakuvad mõtlemisainet ka pärast teose lugemise lõpetamist.
