Elo Viiding armastab tänast ja homset
is sulle luuletuse kirjutamiseks tavaliselt tõuke annab?
Mingi konkreetne olukord, mõni mõte, nagu ikka. Ma ei kannata ebaõiglust, igasugune ebaõiglus paneb mu kirjutama. Mõnikord hakkavad peas kerima mõned müüdid, muinaslood, mida saab n-ö reaalsesse ellu tuua ja hoopis “ebamuinasjutulikult” luules esitada. Psühho-
analüütilised kaevumised, mälestused. Ühesõnaga, kogu elu.
Oled väga ühiskonnakriitiline luuletaja. Miks sa ei taha kirjutada Eesti ühiskonna helgemast poolest, kiiduväärsest?
Minu meelest ei peaks luule tegelema kiiduväärsega, seda enam, et minu jaoks kiiduväärset eriti palju ei leidu. Kui leidub mõni kiiduväärne nähtus, siis ma sellest ju kirjutan ka, näiteks päikesetõusust, see on ju ometi oluline tervele ühiskonnale!
Ja mulle siiski tundub, et ma pole oma luules liiga või üksnes ühiskonnakriitiline, ma tegelen oma tekstides ka mälestuste ja inimese isiklikuma poolega.
Tõetera paistab olevat üldistuses, et romaanikirjanik ollakse elu lõpuni, aga luuleoja pärast esimese noorustuhina vaibumist enam nii suure mühinaga ei voola (kuigi alati on ka erandeid). Kuidas sina seda enda juures tunnetad? Kui kaua sinus luulemaaki leidub?
Luule on kirjanduse essents. Luule on sügavalt intellektuaalne zanr, mille lugemine ja kirjutamine eeldab ka psühholoogilist intelligentsust, taluvust ja ausust, mitte ainult vatramis- või heietamisoskust. Vastupidi, luuletaja peab olema pidevalt arenev, iga tema uus luulekogu võiks olla heas mõttes üllatus. Mina püüan seda joont järgida. Luule kirjutamine nõuab ka elukogemusi (sageli ka ränki) ning eelkõige suutlikkust ja võimet vaadata põhjani endasse ja maailma. Hea luule ongi selline kirjandusüldsuse lakmus või taluvuse indikaator – kui palju suudetakse taluda ja vastu võtta.
Eks talumine ole jälle selline nähtamatu ja peen asi, mis egoistidele sobib vähem, järelikult ka kirjanikele, ning millest kasvabki enamik probleeme. Tugevate autorite vastuvõtmine mis tahes kunstivaldkonnas eeldab oma mina allasurumist, vähemalt selleks hetkeks, kui tolle autori teos peos on. Kõik probleemid algavad just sellest – ka küpse kriitika eeldus on talumise, väljakannatamise võime, teatav psühholoogiline intelligentsus.
Kuid just hea luule, kuigi seda ei usuks, peegeldab hästi inimeste vaimset seisundit, nende vajadusi, harjumusi, nõrkusi ja piiratust. On selge, et raamat mõjub, kui ta paneb n-ö kiunuma, kui ta tekitab veidi negatsiooni ja ärritab – kui tahetakse, et autor kirjutaks teistmoodi, oleks teistmoodi ja ütleks teisiti. Või ei ütleks üldse või kaoks unustusse. Meil on levinud ettekujutus, et luule peaks olema helge ja turvaline, mida lugejal oleks mõnus vastu võtta või hea öökapilt haarata ja sirvida. Sellised armsad “mõtlemapanevad” haikud hõbepaberis. See ei tähenda, et mul oleks midagi haikude vastu. See ei käi minu kunstiliste seisukohtadega lihtsalt kokku, olen üldjoontes ekspressiivne kirjutaja. Ma ei leia, et kirjandus peaks reaalsust mahendama, seda ju niigi suuresti vahendades. Maailmas on palju sõdu, verd, nälga, kannatusi. Miks peab luule olema turvaline? Kas Sulev Keeduselt näiteks nõutakse leebeid ja mahedaid filme? Või NO-teatrilt mahedaid etendusi?
Miks siis luulelt? Ma ei mõista, miks kunstil või luulel peaks olema religiooni või uinuti funktsioon, miks see peaks rahuldama üksnes hingeliselt kapseldunud inimesi.
Oled Eesti ühe kuulsama kultuuridünastia – Viidingute – liige. Mida selline päritolu ja taust loojale võimaldab ning kuidas pärsib?
Loometöös ei pärsi see tõsiasi midagi, kuna ma olen eelkäijatest erinev, olen alati olnud. Samas on see mulle olnud ka väljakutse, mis nõuab tugevat loomust – olla omaette ja eristuv lõpuni, mitte jääda ainult kellegi järeltulijaks. Selleks peab sitke natuur olema ja igasuguseid asju välja kannatama. Ma usun, et olen selle väljakutse vastuvõtmisega toime tulnud. Taust võimaldab või pigem soodustab seda, et ollakse kriitilisemad enda ja teiste suhtes, ilmselt on selline kaasasündinud sotsiaalne närv. Samas annab see kaasa n-ö tervet egoismi, ei ole kohustust olla kõige suhtes liiga positiivne või vastuvõtlik, võib suhtuda ka dekadentlikult. Iga uus etendus või raamat ei pruugigi alati nii huvitav olla.
Ei ole kultuuritarbimise neuroosi või vaimustumiskohustust, on õigus valida ja ise otsustada. Mingid laused, naljad või intellektuaalsed koodid, mis võivad mõnes keskkonnas täiesti kohatu või arusaamatuna mõjuda või mida teistel võib olla keerulisem lahti muukida, on tänu taustale alati kuidagi “omad”. Kord soovitas üks tuntud kirjanik mulle, et ma peaksin oma suguvõsast vabanema, et õnnelik olla. Hiljem leidsin internetist, et tal oli seal terve sugupuu üles loetud. Ju siis tema suguvõsa tundus talle minu omast väärikam või parem, et ta mulle niiviisi soovitas. Siit järeldus: ma ei tea, kas õnn seisneb kellestki vabanemises, ma usun, et see seisneb pigem oma saatusega leppimises. See on muidugi tunduvalt raskem kui selja pööramine sellele, mis sind parasjagu isekalt ei köida...
Pärsib või tüütab vahest see, et peab sageli tegelema sellega, kes sa oled – viimasel ajal siiski üha vähem –, kuna ikka ju keegi kuskil poetab halvustavalt: Viidingute klann. Miks mitmenda põlve seppadest või viskimeistritest ei räägita niimoodi eidelik-vinguvalt? Selle peale tahaks kohe öelda, et jah, on klann. Tee siis sina ise oma klann!
Kui palju sa teiste Viidingutega lävid?
Suhtlen väga tihti tädidega. Meil on kujunenud ka selline kena traditsioon, et igal aastal minu ja Anni sünnipäeva paiku, märtsikuu teisel poolel, käime kolmekesi lõunal kevadet tähistamas. Mul on väga nooruslikud ja lahedad tädid, nendega on väga tore rääkida, nad on väga avatud ja samas usaldusväärsed inimesed – elus palju näinud ja kogenud kanged naised. Mind on nad alati hoidnud kui oma vennakese tütart ja see tähendab mulle palju. Tädilastega lävin siis kui juhtub, tähtpäevadel ehk kõige rohkem, vahel saab ka suviti, kui aega rohkem, üksteisega kohtuda.
Millise edu poole sina püüdled?
Minu jaoks on tähtis see, kui noored inimesed minu tekste loevad ja nendest innustust saavad. Noored on avatud, head lugejad. Mind ennastki innustab kirjutama, kui ma kohtan mõnda tõeliselt head noort kirjutajat. Ühte ma just hiljuti kuulsin esinemas, Kaarel B. Väljamäed, kelle tekstid mõjusid mulle, kuna olid erinevad sellest, mida siin harilikult kirjutatakse. Ta tundus olevat andekas noor inimene. Kuid varem või hiljem peab selline luuletaja mõistma, et väga iseseisva häälega tekstidel pole “turgu” ja sellist luulet ei pruugita pidada n-ö söödavaks.
Kui noor kirjutaja ei lase ennast sellest häirida ja ajab rahuga oma rida edasi, siis ta saabki tugevaks autoriks ja teda ehk hakatakse lugema ja tõlkima.
Kas kirjanik peaks saama riigilt korrapärast sissetulekut – kirjanikupalka –, et saaks rahus loomisele pühenduda?
Miks mitte? Kirjanik, kes teeb siin ja praegu arvestatavat tööd. Sellest on ju räägitud küll ja küll. Kuid ikkagi kipub inimeste ettekujutus kirjanike elust olema veidi ühekülgne. Ilmselt nad kujutavad ette, et kirjanikud ei tee midagi või mis see kirjutamine ikka ära ei ole. Aga pühendunud kirjaniku töö ei koosne ainult kirjutamisest või oma tekstide ja mustandite toimetamisest, suures osas koosneb see ka eneseharimisest ja
-täiendamisest, raamatute lugemisest ja nende üle mõtisklemisest, ka välismaa kirjanduse tutvustamisest endale ja teistele.
Ei kujuta ju ette kirjanikku, kes ei loeks või ei mõtleks. Kirjaniku tööpäev on tavaline töö-
päev, selles on ideaalis kõik välja arvestatud: kui palju kulub lugemiseks, kui palju mõtlemiseks, kui palju teistele hädavajalikele tegevustele. Selleks tööks on vaja aega ja rahu. Minul seda praegu on. Ka teistsugust tööd tegevad inimesed ei peaks ainult funktsioneerima, neilgi võiks olla võimalik tegeleda pisut intellektuaalsete asjade ja endassesüüvimisega. Muidu juhtub, et inimene käib maha ja muutub robotiks.
Kuulen juba vastuargumente – aga elu ei võimalda! Kuid igaühel ongi oma saatus ja tee. Igaüks ju valib ise oma tee ja teeb ise oma elu! Muidugi, kõik on ikkagi seotud sellega, kui suur on inimese vajadus midagi teha. Kui inimesel on vajadus kirjutada, siis on see esmane, siis tal lihtsalt ei ole muid, sellest tähtsamaid vajadusi. Ja ta leiab ikkagi mingi võimaluse oma tahet teostada. Muidugi on hea, kui kirjanikul on võimalus töötada näiteks kultuurivaldkonnas, tehes midagi niisugust, mis teda huvitab, mis ei jää tema erialast väga kaugele.
Mina alustasin oma kirjanduslikku teed varakult. Mul on mõned tegusust teesklevad tuttavad, kellest olen kuulnud, et nad pahandavad minu üle tagaselja, et mul on justkui liiga hea elu, kuna mul on võimalik loominguga tegeleda. Nende jaoks on kirjandus justkui mingi väljavalitute hobi, mitte katsumuste ja sisemiste eneseületuste rada. Mina jälle ei saa sellisest mõtteviisist aru. Mina ju ei pahanda nendega, et nemad nädalas ühtegi raamatut ei jõua läbi lugeda! Kuna olen seda elu pikki aastaid endale ise loonud – hakanud varakult ja oma tollase vanuse kohta visa järjekindlusega kirjutama, astunud varakult ka kirjanike liitu –, siis praegu ma naudin oma elu täpselt sellisena nagu see on, korjates võimalusel oma pingutuste vilju.
Su loojanatuur näiksegi koosnevat ainult luuletajast. Avaldad luulekogu ja tõmbud taas kulisside varju. Teiste zanridega – rääkimata sellest, et mitmesuguste väiksemate asjadega, nagu suur osa teisi kirjanikke – sa ei tegele. Miks?
Ma tegelen teiste zanridega küll ja küll, ma lihtsalt ei rutta kõike kohe avaldama, vaid toimetan ja kirjutan oma tekste päris pikalt ja põhjalikult ümber! Mul on lõpetamisel mitu proosateksti, lisaks üks valmis lasteraamat, viimasele pole ainult kirjastust. Samuti tahan ma välja anda uue tänapäeva soome luule antoloogia, sellise täiesti oma maitse järgi koostatud. Eeltöö on tehtud, autorid valitud. Ka selle raamatu puhul ma ei tea, milline kirjastus sellest huvitatud võiks olla.
Mul on eri eluperioodidest palju avaldamata luulet, mille avaldamisel ma põhjalikuma toimetamise järel ehk samuti mõtet leiaksin. Niigi kohtan etteheiteid, et ma kirjutan endast palju, võiksin rohkem vait ehk siis tagasihoidlikum olla. Muidugi, muidugi. Mina jällegi leian, et enamik kriitikuhakatisi võiks rohkem vaikida, selle asemel, et igal pool arutult moraliseerida. Vähestele meie kriitikutest on kirjutamine visiitkaart või pühendumus, ollakse kuidagi põhjendamatult kõrgel arvamusel iseendast ja oma mõtetest.
Kahjuks on meil levinud kirjutamata seadus, et luuletaja ei tohi eriti kirjanduselu kritiseerida, või õigemini – see pole just soovitav. Olen seda kogenud. Luuletajat, kes kritiseerib kirjanduselu või kirjanduspoliitikat või arutleb kõigesöömise või üldsuse maitse üle, esitavad kriitikud või nn arvamusliidrid harilikult jäiga türannina, kes ei mõista noorkirjanikke või kellele on pluralism ja paljusus vastukarva. Neile käib närvidele, kui keegi luules selle vabaduse võtab. Luule ei peaks nende meelest selliste teemadega tegelema, vaid olema rohkem eskapistlik.
Kuid mida tähendab su küsimuses see, et tõmbun “kulisside varju”? Kas seda, et ma ei jutusta endast igal vabal hetkel kuskil ajalehes, kuid tegelen sellega, mis on mulle oluline, ja olen seejuures õnnelik? Kõik ei saagi elada kärarikkalt, hüperseltskondlikult, pealiskaudselt või häälekalt, ennast igale poole ette ja esile toppida, joosta punaste jopede välkudes Selveris ringi, karjuda kõva häälega... Igaühel on oma elurütm, elu mõte, kutsumus ja huvid. Igaüks väärtustab eri asju ja elab selles maailmas ainult üks kord. Ma püüan elada nii, et mu mõtteelu ja tegudeelu oleksid omavahel kooskõlas, et ma ei kaotaks iseennast, et mulle jääks võimalus ennast harida.
Kui tihti sind esinema kutsutakse? Millised on kõige meeldivamad ja ebameeldivamad esinemismälestused?
Mind kutsutakse esinema tihti nii Eestis kui ka välismaal. Kõige meeldivam hetk oli ehk eelmisel aastal Stockholmi luulefestivalil, kus ma osalesin tänu Põhjamaade ministrite nõukogu asjaajamisele ja toetusele. Mind koheldi sõna otseses mõttes kui aukülalist, koguni nimetati nii. Ööbisin jube kalli hotelli Berns sellel korrusel, kus oli asunud ka Ingmar Bergmani lemmiktuba. Kirjutasin seal öösel päris mitu teksti. Mul on hea meel, et mul oli seal kaasas ka oma rootsikeelne luulekogu Peeter Puide suurepärases tõlkes.
Väga palju meeldivaid mälestusi on Soomest, olen seoses oma tõlkeraamatu ilmumisega (tõlkija Katja Meriluoto) kirjastuses Nihil Interit 2000. aastal reisinud läbi peaaegu terve Soome (v.a Lapimaa). Meeldiv esinemine oli viimati ka Budapestis Eesti Instituudi korraldatud luulesündmusel. Ei olegi päris ebameeldivaid mälestusi, ehk mõni ülesastumine Eestis, mida on olnud mulle pigem kohustus ja pisut sobimatu auraga. Kuid üldiselt pean oma publikust igal pool lugu ja mind on alati hästi vastu võetud.
Kas oleksid nõus osalema tänavarahutustes, kui nende eesmärk sulle tõesti korda läheks? Kui jah, siis milline see eesmärk olla võiks?
Õlireostus oli ju kohutav, aga mis sellest tänavajooksust kasu oleks olnud? Pigem ikka konkreetsest abist, kas materiaalsest või füüsilisest abist lindudele ja inimestele, kes linde aitasid. Mõni loodusreostus, mis mind marru ajaks ja mida loodetavasti ehk enam ei tule (kuigi see lootus on väike), ajaks võib-olla kaikaga tänavale küll, kui seal vehkimisest kasu oleks.
Kas eesti rahvas sarnaneb sinu meelest lambakarjaga või ollakse üksteisele pigem nagu hundid? Või võrdleksid eestlasi mõne muu loomaliigiga?
Loomi ei saa solvata, kuna nii hundid kui ka lambad on sageli üksteise vastu paremad kui inimesed. Kuid kui inimkeeles ja inimese arusaamade järgi, siis üldiselt hundid, kelle keskel tuleks kasuks oskus hundiks moonduda. Seda võrreldes Põhjamaadega, kus on tunduvalt rohkem solidaarsust ja vastastikust tähelepanu, kus ka tugevaid kunstnikke hinnatakse vääriliselt, mitte ei ilguta nende üle. Kuskil Skandinaavias pole kirjanik mingi alamõõduline ega pea oma eksistentsi ja tegevust pidevalt – ja erialaväliselt – õigustama. Kirjanik on rahvale hädavajalik, rahva arengu, eriti just nooremate inimeste ja üleüldise hariduse seisukohalt.
Ka nii jälke võrgukommentaare ei avaldaks näiteks seesama eestlase jaoks “juhm” ja “kultuuritu” soomlane iial, kuna see oleks vastuolus igasuguse inimsusega. Ka teatud kindlatele nõuetele või kirjutamata reeglitele mittevastavaid arvustusi või täiesti toimetamata uidlemisi, mida meie kultuuriajakirjad ja ajalehed endale lubavad, ei avaldaks üks endast lugupidav soome kirjandusajakiri ammugi.
Ja näiteks elulisema (või surmlikuma?) poole pealt – ka matusekombed jätavad Eestis soovida. Mina olen viibinud matustel, kus võhivõõrad ennast hästi maotult kadunukese haua lähedale pressisid, end peaaegu sissekukkumise ohtu seades, ja justkui ise kaastunnet kerjasid. Soomes on tähtis just leinaja pere, kellele osutatakse igakülgset inimlikku tuge ja kellel võimaldatakse leinata. Leinamiskultuur on seal täiesti teistsugune. Inimlikkust on meil kuidagi vähe. Kuid ma ei eita sugugi, et ma ise olen pigem hunt kui lammas, sest erilise humanismi, masohhismi või altruismiga ma ei hiilga. Pigem olen ikka mõõt mõõdu vastu andja kui teise põse pööraja.
Kas sa valimas käid? Millise erakonna toetaja sa oled?
Käin valimas ikka, aga millist erakonda valin, jätan enda teada. Ma võin rääkida oma valimisprintsiibist – ma ei vali kunagi esmalt isikutest-kandidaatidest lähtudes, valik sõltub programmist, mida lubatakse ellu viia (kui see muidugi võimalikuks osutub). Kui mulle erakonna programm sobib, siis seda erakonda ma valingi. Ja tavaliselt valin ikka mõne haritud inimese, mõne oma ala spetsialisti, kes on kursis ühiskonna probleemidega, olgu tervishoiu, hariduse vms valdkonnas. Vastavalt programmi sobivusele püüan valida naiskandidaate, mul on selline põhimõte.
Ma ei valiks kunagi inimesi, kes ei suuda rääkida konkreetset juttu või kellest ma tajun, et ta mõjub kuidagi hämaralt, edevalt või isekalt. Või vastupidi: kelle
n-ö konkreetsus tundub mulle kuidagi entusiastlik, vastik ja pealetükkiv. Ma ei vali kedagi ka üksnes sellepärast, et ta on kunstnik, näitleja või kirjanik või oskab silmad kinni rääkida. Nõustun enam-vähem ühe erakonna programmiga, kellele ma seekord rohkem edu loodan.
Millist elujärku sa kõige suurema nostalgiaga meenutad? Miks just seda?
Ma püüan üldiselt nostalgiat ja minevikus elamist vältida, kuid püüan häid hetki endaga kaasas kanda. Ma armastan tänast ja homset. Kuid muidugi on mul olnud peaaegu ideaalne lapsepõlv ja noorus – ehkki noorus oli mul veidi tormiline –, kuna mul oli suurepärane isa, kes õpetas mulle palju eluks vajalikke asju. Eelkõige seda, et alati saab nõuda elult ja ümbritsevalt rohkem, seejuures ka iseennast unustamata.
Kui ma plikaeas õhtul välja läksin, õpetas ta isegi seda, et juua täis inimene tuleb külili keerata, nimetas, milliseid aineid ei tohi koos tarvitada jne. Selline tark isa oli mul, kes alati julges tõele näkku vaadata. Muidugi ei jäänud ta kunagi enne magama, kui ma oma kondid kuskilt koju vedasin – käis muudkui rõdul närviliselt suitsetamas ja ootamas.
Ma pean tähtsaks hoolivust lähedaste suhtes. Eks ma olengi natuke selline klanni või famiglia inimene, kes võib omavahel olles lähedasi küll ja küll kritiseerida, aga kes alati hoiab raudselt omadega kokku ega lase neile liiga teha. Mul on kuidagi üliarenenud õiglustunne. Minu suguvõsas on üldiselt kõik ühtehoidvad, ka mehed. Samas on alati jäetud ruumi individuaalsusele, omaette olemisele. Minu kodus ei ole kunagi lõuanud telekas või raadio üle maja, ei ole lõhutud uksi ega peetud enesestmõistetavaks sellist tüütut argipäevalärmi, nagu praegu suviti igalt aias peetavalt grillipeolt tuleb. Alati on respekteeritud seda, kui keegi tahab omaette olla, arvestatud teise inimesega, ka siis, kui palju inimesi on õue peal koos.
Milline on su arvamus tänapäeva Eesti filmikunstist? “Sigade revolutsioon”, “Malev”, “Vanad ja kobedad saavad jalad alla” ning teised värsked filmid – kas oled neid näinud? Mis mulje need jätsid?
“Sigade revolutsioon” oli minu meelest kehv. Pretensioonikas, ülespuhutud. Peaaegu eemaletõukavalt nõme. “Malevat” mu abikaasa naeris suure häälega, kuulsin teisest toast, ei viitsinud ise lõpuni vaadata, aga seal olevat olnud täitsa toredaid kohti. Kuid üldiselt ei ole see üldse minu maailm, ma olen niivõrd teise psühhotüübiga inimene! Maailmas on minu jaoks nii palju huvitavamaid, ehkki silmale või ekraanil nähtamatuid asju. “Vanad ja kobedad” – mis seisukohta võtta n-ö lõõgastava meelelahutuse puhul? Mida on sellelt oodata? Tehku, kui meeldib ja kui viitsitakse selle peale aega raisata. Ja kui vaatajaid on. Joonisfilm on muidugi hoopis teine tera, see on ülespuhutusest ja pretensioonikusest kuidagi vabam, seal on andekad tegijad.
Milleks on vaja luulet?
Ma tean ainult seda, milleks on vaja head luulet. Selleks, et puhastuda, et olla kontaktis iseenda ehk oma sisemise minaga. Sellele vastab ju täpselt ühe mu lemmikluuletaja Jürgen Rooste suurepärane luuletus “...milleks on vaja luulet” tema luulekogust “Ilusaks inimeseks”. Kuid ma arvan, et ka selleks, et tajuda maailma teravalt ning saada juurde jõudu ja vaprust. Selleks, et muiata irooniliselt, et ära tunda. Selleks, et korraks vaikida, kogeda jahmatust, saada raputatud, tunda ebameeldivust, valu, kõike inimlikku. Võib-olla isegi selleks, et vahel siiralt rõõmustada.
Minu puhul on küll nii, et hea luule lugemine muudab mind erksaks, tahaks justkui alati sekundeerida oma lemmikluuletajatele, kirjutada neile vastu. Nii ma teengi.
Elo Viiding
Sündinud 20. märtsil 1974 Tallinnas luuletaja Juhan Viidingu tütrena.
Õppinud: 1981–1989 Tallinna muusikakeskkoolis, 1989–1992 Georg Otsa nimelises muusikakoolis (viiul), 1992–1994 Tallinna 1. õhtukeskkoolis, 1994–1999 humanitaarinstituudis (lõpetas teatri ja näitlejameisterlikkuse eriala).
Luulekogud: (esimesed kolm pseudonüümi Elo Vee all): “Telg” 1991, “Laeka lähedus” 1993, “Võlavalgel” 1995, “V” 1998, “Kaardipakk” 2001 (koos Jürgen Rooste, Asko Künnapi, Karl Martin Sinijärve ja Triin Soometsaga), “Esimene tahe” 2002, “Teatud erandid” 2003, “Selge jälg” 2005.
Muud teosed: “Ingelheim” 1995 (lüüriline lühiproosa).
Luulekogud teistes keeltes
“Paljastuksia” 2000 (soome keeles), “För en stämma” 2004 (rootsi keeles).
