Urmas Ott ja Erika Salumäe Foto: Eesti Päevalehe arhiiv

Aga kui keegi nende autoritest on säärastest pattudest prii, siis just Vahur Kersna. Esiteks kirjutas ta kõigepealt raamatu iseendast ja seda täiesti elus olles (langeb ära nekrofiiliakahtlustus). Teiseks tegi ta Otist väga mõjuva telesaate ning teleajakirjanik peabki saateid tegema. (Langeb ära prostitutsioonikahtlustus.) „Kes tappis Urmas Oti?” on saate loogiline järg. Mitte pikendus või kasutamata jäänud vähem olulise materjali avaldamine, vaid omaette teos. Sest autoriga tuleb nõus olla: mõned intervjuud on hakanud tõeliselt helisema alles raamatus. (Tegelikult vist kõik.) Tõsi, jääb faktiks, et peategelane ise midagi selles kirjutatut ümber lükata või korrigeerida ei saa. Pealkiri on intrigeeriv – mis sellest, et keegi Otti ei tapnud. Aga kui Urmas Ott oleks teinud teistsuguseid asju, kui ta tegelikult tegi, oleks ta kindlasti elanud teistmoodi ja ilmselt ka surnud teistmoodi. Autor kirjutab lk-l 149: „Kui vaadata tema teekonda, siis tahtmatult tekib selline mõte, et kõik on ikkagi tähtedel kirjas. See pidi juhtuma ja juhtuski”.

« Avalehele 86 Kommentaari