• Eno Raua “Etturid”
• Mihhail Lermontovi “Meie aja kangelane”
• Valter Ojakääru “Popmuusikast”
• Venedikt Jerofejevi “Moskva-Petu‰ki”
• Stephen Davise “Hammer of the Gods”
Kuigi mu isa oli tuntud kui viljakas lastekirjanik, on ta mõned asjad kirjutanud ka täiskasvanutele. “Etturid” on tõsisemaid pretendente eesti kirjanduse ajaloo kõige ebaõiglasemalt tähelepanuta jäänud pärli tiitlile.
“Meie aja kangelane” on paljuski minu teismeliseiga defineerinud teos, mille põhiline paatos oli minu jaoks see, et arrogantne on cool olla. Ma usun sellesse tänini, ent poleks ilmselt iialgi ette kujutanud, et see jõuab minuni keskkooli kohustusliku kirjanduse kaudu.
Ojakääru oma aja kohta jahmatavalt julget “Popmuusikast” lehitsen siiani. Nii nostalgia kui ka informatsiooni otsinguil. Kõik see vähene, mida ma popmuusikast tean, on pärit nende kaante vahelt. Armastusest muusika vastu rääkimata.
Väga võimalik, et “Moskva-Petuški” on parim raamat, mis eales kirjutatud. Ma ei ole julgenud seda teist korda lugeda, sest esimene oli väga valus kogemus. Suure geeniuse töö, mis mõjub lugejaile väga erinevalt. Enamik minu sõpru on pärast “Moskva-Petuški” allaneelamist nädalatepikkusesse joomatsüklisse sööstnud, mina läksin ja sõitsin elektrirongiga Tallinnast Keilasse. Lihtsalt niisama.
Ma olen pöörane biograafiate fänn ja too Led Zeppelini oma on üks paremaid. “Hammer of the Gods” pole nii värvikas ega vägivaldne kui Mötley Crüe “The Dirt” ja nii ilukirjanduslik kui Nick Tosches’i “Hellfire”, ent monumentaalsem kui mõlemad nimetatud kokku.
